Exegi monumentum ehk palee ?Tallinnas

Tallinna linna südamesse viimase viie aasta jooksul kerkinud büroohooned vormivad uut manhattanlikku kommertskeskust. Ühelt poolt on tegu senisele parklinna loogikat järgivale linnakoele võõrapärase nähtusega, teisalt aga kätkevad need hooned endas nii edasiarendatud vana kui ka puhtalt uue ehituskehandi näol edumeelset, kohati süüdimatut kapitali dikteeritus ehituskunsti.

Teisele iseseisvusperioodile omased kesklinlikud büroohooned näivad importivat ja kohandavat Eestisse justkui senitundmatut kõrghoone esteetikat. Ühelt poolt ameerikaliku nähtusena püütakse mõnesajaruutmeetrisest krundist pigistada välja majanduslik maksimum. Teisalt kujundatakse tugevalt ümber senist linnaruumi. Seda eriti vertikaalmõõdus, kuid kardinaalselt muutub ka linna siluett.

Iseenesest aga ei olegi vormuvates kõrghoonete kogumeis Tallinna jaoks midagi ootamatut. 1968. aastal valminud Mart Pordi ja Malle Meelaku eksperimentaalprojekt pakkus välja idee ümbritseda vanalinn kõrvuti kerkiva Viru hotelli ja olemasolevate kõrgemate majadega kaaralana kõrghoonegruppidega. Teravat vaidlust põhjustanud kavand mõjus toona ühtaegu hirmutavalt, aga ka huvi üles kruttivalt. Arvestades kas või nõukogudeaegset pikkadesse aastatesse veninud ehituspraktikat, kippus see ideekavand ulmevalda vajuma.

Taasiseseisvumise järel tundub Pordi-Meelaku kavand nii arhitektidel kui ka rahastajatel silme ees olevat. Ehkki Tallinna keskosa ebastabiilne pinnas on ehitajaile tuttav teema, mõjusid nõukogudeaegsed hotellid Viru ja Olümpia oma kõrgustega innustavalt. Liiatigi ehitati ju kõik suuremad majad alates 1960. aastate lõpust vaivundamentidele.

Kui 1990. aastatel tegeleti valdavalt vanemate büroohoonete kaasajastamise ja senisesse linnakoesse suhteliselt valutult sulanduvate uute rajatistega, siis aastatuhande vahetusega algas hoogne võidujooks kõrgustesse. 1999. aastal valminud SEB Ühispanga peahoone ja SAS Radissoni hotell (2001) mõjusid avalöökidena.

Möödunud aasta suvel renoveeriti Tallinna ajaloolise tuiksoone Narva maantee ääres vana büroohoone äri- ja kortermajaks Triumph Plaza (Narva mnt 7).

Algselt oli maja 1981. aastal kavandatud projekteerimisinstituudi Tsentrosojuzprojekt oranži karva büroohooneks (arhitektid Olga Bruns ja Mart Kalling). Selle kaksikkamraadile tehti kiire, kuid sootuks kergem uuendus kümnendi eest ja nüüd näeme kumera klaaskattega hotelli Primavera.

Aasta kestnud ümberehituse käigus lisati majale Vilen Künnapu ja Ain Padriku projekti järgi kolm korrust, igale trepikojale astmelised koonilised tornikesed ja fassaadi ette klaasekraan. Senised büroopinnad ja neid teenindavad trepid-liftid vanas hoonekehandis säilisid. Lisakorruste korteritele on ette nähtud liftid tänavapoolsetes trepikodades.

Arvestades piirkonnale omast kõrge põhjaveega ebastabiilset pinnast, tekitab küsitavusi hoone algselt väiksemat massi kandma mõeldud vundamendile kolme massiivse raudbetoonkorruse lisamine, samuti fassaadi ülekoormamine alumiiniumplekiga kaunistatud raudbetoontornidega. Liiatigi tõdes ju aastavahetusel Triumph Plaza algse hoone lähistele kerkinud Tallinna Postkontori arhitekt Raine Karp, et postimaja suudaks kanda maksimaalselt ehk poolteist lisakorrust…

Teisalt tuleb aga austada arendaja Ober-Haus Kinnisvara soovi pressida kinnistule kortereid ja muid tulutoovaid pindu nii palju kui võimalik. Pinda on juurde võidetud ka trepikodade tornidesse, mille kõrgete kitsukeste akende taha varjuvad korterid - igas tornis üks. Õigupoolest oli üsna sarnane lähenemine levinud Tallinna Kalamaja ja Kadrioru sajanditagustes puitelamutes, mille esimesed eesti soost kinnisvaraarendajad keldrist pööninguni elamispindu täis tuupisid.

Kui Primaverat rajades säilitati endise hoone struktuur ja ilme üsna äratuntavana, siis Triumph Plaza algne välimus on tundmatuseni muutunud.

Proportsioonist väljapaisutatud mahtude ja massiivsete ümartornidega ehitis lämmatab ümbritseva hoonestu. Lisaks osutavad trepikodade kaupa muutuvate ülaakendega pulmatordilikud tornid postmodernismi leierdatud vormimängule.

Samas meenutab klaasekraani ja ahenevate ümartornidega fassaad midagi art déco'st, kus selline võte oli laialt levinud. Võrdluseks kas või Pariisi poole sajandi tagune, hiljem saksa sõjaväelaste lemmikuks muutunud kino Rex.

Vilen Künnapu energiatornideks peetud tornikeste taga aimuvad stuupad, miks mitte ka koguni kunagi poole kilomeetri kõrgusena kavandatud ja teostamata jäänud Nõukogude Palee vormid 1930. aastatest - toogi rajatis pidi koondama endasse kogu maailma kommunismi energia.

Liiatigi on küsitav näiliselt efektne valguses küütlev klaasekraan vana fassaadi ees, mis võib suvises lauspäikesepaistes osutuda lämbeks kasvuhooneks.

Tegemist on järjekordse näitega hoone muutmisest linnale mitte sobivaks.

Mulle jäävad arusaamatuks hoonele lisatud tornid. Need ei sobi ei oma teostuselt ega kujult siia arhitektuurikeskkonda üldse.

Klaasekraan on minu arvamusel täielik läbikukkumine. Kuidas kujutavad arhitektid Padrik ja Künnapu ette seda kliimat, mis sinna ekraani taha tuleb? Samuti on vaieldav hoonele, mis teatavasti asub kõrge põhjavee tasemega piirkonnas ja endisel merepõhjal, veel kolme lisakorruse ehitamine.

Suhtun Narva maantee 7 hoonesse käesoleval kujul absoluutselt negatiivselt. Olen juba ammu saatnud arhitektide liidule kirja, et praegusel kujul majast pilte ja tekste avaldades jätta autorite hulgast välja minu kadunud abikaasa nimi. Tema nime võib kasutada vaid siis, kui räägitakse algsest majast ja on algse seisu pilt.

Triumph Plaza on tegelikult vaid üks osa algsest kompleksist Narva maanteel. Kompleksi teine tiib on nüüdseks hotellide "Tsentraal" ja "Primavera" käes. Vahepealne maht oli mõeldud saalidele.

Narva mnt 7 maja fassaad oli algselt tehtud etteastetega, et varjata bürootöötajaid otsese päikesevalguse eest. Nüüdne ekraan seda ei arvesta. Ja need tornid istuvad hoonele kui sea selga sadul! Liiatigi on sinna elanike suhtes vastutustundetult pressitud korterid.

Klaasekraan aga muudab nüüd lõunasse avatud fassaadiakende tagused pinnad suvel tõeliseks saunaks. Samuti on lahendamata küsimus, kuidas koristada ekraani ja seina vahele kogunenud lund ja tolmu - inimene sinna ju ei roni.

Triumph Plaza kolm lisakorrust on orienteeritud elamispindadele. Hoones viivad korterite juurde eraldi liftid tänavapoolsetest trepikodadest. Seega senine büroopool ning uus korterite pool ei hakka teineteist segama.

Käesolevaks hetkeks on suurem osa kortereid müüdud. Osa neist on juba nii-öelda teisel ringil ehk edasi müüdud.

Tornides pakutavad korterid läksid päris kiirelt kaubaks. Ühe tornikorteri omanik ehitab praegu kokku tornikorterit ja all asuvat korterit.

Meie kontseptsioon oli eksponeerida endist hoonet läbi klaaskasti. Algul tahtsime jätta vana hoone oranžiks, kuid tellija nõudmisel said need pinnad tehtud betoonhaljaks. Tulemusena vormus muuseumlik lahendus, kus vana hoone on pandud klaasi taha.

Hoone kõrgus kasvas koos ülejäänud linnasüdame hoonestuskõrgusega. Võtke näiteks Viru keskus või Foorumi maja. Tornid on valminud tellija tahtel, et muuta hoonet märgiliseks, esinduslikuks. Vormid panustavad igavikulistele arhitektuurilistele väärtustele. Oleme otsinud tornide jaoks inspiratsiooni ka ümbritsevatelt stalinistlikelt hoonetelt. Hoone vundamendile tehti ekspertiis ja leiti, et kannab küll. Ühelt poolt on hoone kandevõime nüüd piiri peal, teisalt aitavad seda püsti hoida ka kõrvalmajad.

Maja lõunasse avaneva klaasekraani taga kuumust tekkida ei saa, kuna seal on tuuldumine. Klaasekraan aitab summutada tänavamüra. Fassaadi saab tolmust pesta aga seestpoolt, avatud akendest.