Põhuusku Eesti ehk Ökokodude uus laine

Säästva Renoveerimise Infokeskuse kitsuke saal on rahvast pungil täis. Põhupallimaja näib kokkutulnutele olevat sama loomulik mõiste kui noteerimine Äripäeva börsitoimetajale Rometile. Kokkutulnud ei lase end häirida kõrvalseisjate sõbralikust lõõbist Nif-Nifi majaehituse teemal, nemad tahavad asja uurida ja oma käe peal järele katsuda.

Poetan end tagant teise ritta. Koolitajad Riina Klais ja Kermo Jürmann on vist ka sutsuke ärevil, sest küsimusi, kahtlusi ja soovitusi sajab paremalt ja vasakult. Nemad ise on põhuusku: Riina ehitab endale põhupallidest kodu Põlvamaale Koorastesse, Kermo on seda ehituskunsti Austraalias tudeerimas käinud.

Esialgu tunnen end ses ökokodude rajajate seltskonnas pisut ebakindlalt: slaidisõuna ekraanil vilkuvad põhupakid on küll lapsepõlve-aegsest heinakoristusest tuttavliku moega, ent majaehitusmaterjalina…

Teised kokkutulnud nõnda võhiklikud ei näi olevat: püsti asetatud põhupall peab paremini sooja, kuna kõrte suund on ülalt alla; põhupalli kvaliteedi määrab suures osas selle tihedus, tuleb ikka talunikuga otse kokku leppida; vundament peab majaseinast vähemalt kolmekümne sentimeetrit olema; aknaraam ei tohiks otse vastu puitkarkassi toetuda, muidu on niiskusel kiusatus ligi hiilida.

Roomaja esindajad teavad rääkida roost ja põhust pakkide erinevusest, paremat kätt istuv meesterahvas annab hüva hinnanõu ja seminari lõpuks on mul ka vene ja saksa tüüpi põhupakkide tegemise masina hingeelu selgem.

Kõrs kõrre peal sünnib põhutarkus, igaühelt midagi. "Mul tulevad põhupakid masinast senini eri pikkusega. Aga noh, kui sest vanast pakkijast asja ei saa, siis ma vähemalt maksin ta eest umbes kroon kilo, Emex pakuks kaks, nii et proovida tasus," lohutab end kursant, kes talv otsa vanast vene pakkijast töötavat riista putitada üritas.

End uksest välja libistades kuulen, kuidas koolitaja Riina SRIKi töötajale Renele vaikselt poetab - oi, seekord oli publik niiiiii tark lausa…

Pärast põhupakkimise masinate leiutamist 19. sajandi lõpus sai hoo sisse ka põhupallimajade ehitamine, tänaseks on neid üle maailma kerkinud tuhatkond.

"Talvel on soe, suvel aga jahe," kiidavad selle looduslähedase ehitustehnika poolehoidjad.

Põhupallimajade ehitamise kaks põhilist tehnikat on kandvate seintega põhumaja (nn Nebraska tehnika) ning karkassiga põhumaja.

Esimesel puhul on pallid ise kandvaks konstruktsiooniks katusele, nad paigutatakse üksteise suhtes nagu hiiglaslikud ehitusblokid. Karkassiga põhumaja puhul seevastu kannab katuse raskust puitkarkass ja põhupallid täidavad vaid soojustuse otstarvet postide vahel.

Eestis piirab põhupallimaja ehitamise aega ilm: vihm ja niiskus pole ehitamise ajal teretulnud, ka valminud hoonet kaitsev krohvikiht peaks enne suuremate sügiseste külmade algust kuivada saama. Veekindel tsementkrohv põhumajaga kokku ei passi: põhk on hingav ja ventilatsiooni vajav materjal, ka krohviks sobib seetõttu ikka hingav lubi- või savikrohv.

Eestis leiab põhupallimaju nii lõunast kui ka põhjast: neid on ehitatud Tallinna Piritale; samuti Sompasse, Lilleorgu, Muhumaale, Jaagupisse, Jõhvisse ja Nina külla.