Ajaloo tõeline ilu

Maimu Berg 11. aprill 2007, 00:00

Oleme veendunud, et naiste emantsipatsioon, naisliikumine ja kurikuulus feminism on ajaloo pika kulu suhteliselt hiline saavutus. Kui jätta kõrvale matriarhaat, siis on naine läbi ajaloo liikunud oma mehe kahvatu varjuna peamiselt kätki, köögi ja kiriku vahet. Sellist malbet naist on ka meespool rõõmsal suuremeelsusel aktsepteerinud.

Ajalugu on kirjutatud meeste poolt ja meeste silmade läbi. Suures osas on see sõdade, lahingute, võitluste, võitude ja kaotuste lugu. Kui ajalugu oleksid kirjutanud naised, saaksime oma kodumaa muinasajast kindlasti hoopis teistsuguse pildi. Henriette Liivimaa Kroonikast saaksime teada tolleaegsest pereelust, toitumisest, kombestikust.

Teistsugust pilti ajaloost püüab tagantjärele anda naisuurimus, mis ajaloole ja selle kulgemisele vaatab naise aspektist, tuues esile ajaloo tõelise ilu - naise.

Naiste emantsipatsioon ei alanud sugugi tühjalt kohalt. Juba antiik on täis võimsaid naisi, alates amatsoonidest ja lõpetades Kleopatraga. Heites pilgu Vana-Kreeka jumalate kirjule seltskonnale, leiame sealt tugevaid ja "jumalikus olelusvõitluses" kavalalt tegutsevaid naisi. Hera, Aphrodite, Athena - kes kasutas mõistust, kes ilu, kes jõudu. Ei tea antiikajast ühtki meest, kes oleks ajalukku läinud sama suure eetika- ja moraalikapatsiteediga kui legendaarne Penelope. Ajaloost teame Ateena riigimeest ja väejuhti Periklest, aga see suurmees ei ole suutnud varju jätta oma teist abikaasat Aspasiat. Kui me tänapäeval mõistatame, kes kirjutas presidendi järjekordse kõne, siis Periklese puhul oli teada, et teda aitas selles asjas tema naine. Veel enam - Aspasia õpetas kõnekunsti Sokratesele endale!

Praegu räägime imetlusega edukatest ärinaistest, aga nende kauged "esiemad" antiikses Roomas polnud kehvemad. Oli suurmaaomanikest naisi, mõjukaid "vabrikante", kellele kuulus tolleaaegse tööstuse suuremaid tuluallikaid - telliste tootmine. Haruldased polnud naisarstid, kaupmehed, kirjutajad.

Tulgem ajas lähemale - maaomanikest naisi leiame ka keskajast, naised tegutsesid juristidena, tegid kellassepatööd, olid notarid, relvasepad, maalisid tellimise peale portreesid. Olid nutikad investeerima. Poliitikat tegid tol ajal sageli need naised, kelle saatus oli sattuda kloostrisse. Paljud neist on poliitiliste mõjutajatena ajalukku pääsenud (nt Hildegard von Bingen 12. saj Saksamaal). Ja isegi kohutavate nõiaprotsesside ohvriks olemise raskus langes peamiselt naistele - neid hukati suuremal hulgal kui mehi. Küllap on naistes mingi salapära ja varjatud jõud, mida isegi tuli ei suutnud hävitada (nt Jeanne d'Arc).

Naised troonil, naine paavstina, naised teaduses, naised kunstnike ja luuletajatena, naised väejuhtidena - siin pole tegemist mingi harulduse või imega. Naised suudavad teha kõike, mida mehedki, kuigi ehk natuke teisiti, n-ö omal viisil. Kuid loodus on andnud naisele ja mehele erinevad põhirollid. Kõik muud osad, mida üks või teine sugupool elulava laudadel etendab, on nende kõrval siiski teisejärgulised. Samas ei maksaks unustada - loode arenevat päris tükk aega naisena, enne kui mingi väärareng osa tulevasi tüdrukuid emaüsas poisteks kujundab. Tänu taevale muidugi.

Äripäev https://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 10:30
Otsi:

Ava täpsem otsing