Sport kui pereliige

Eesti Liisinguühingute juhi Reet Hääle sõnul tegelevad lapsed samade spordialadega, mida abikaasa, Alexela Terminal ASi tegevjuhi Heitiga Häälega ees harrastatakse. Mariat, kes on osalenud noorte olümpial ratsutamises, võib tihti näha hobuse seljas, poega aga esmaspäeva hommikuti palliplatsil 75aastase vanaemaga tennist mängimas. Samas tegeleb tütar, kes õpib praegu Inglismaal ülikoolis, koolielu kõrvalt aktiivselt ka ujumise, võrk- ja korvpalliga, poeg jalgpalliga.

Laste huvi spordi vastu on kasvanud välja vanemate suunamisest ja aktiivsest trenni tegemisest. "Maria oli kahekuune, kui ta mul kõhu peal oli ja ma juba mäge sõitsin, poiss oli nööriga taga, kui murdmaad sõitsime. Eks nad on kuidagi sellega koos kasvanud. Tohutut teist huvi pole kellelgi olnud. Kas see on nüüd paratamatus, ei oskagi öelda," selgitab ta.

Sportlik initsiaator on peres ema. Sportimise harjumus süstiti Reet Häälele sisse kodus, kus vanemad nõudsid tütrelt lapsena kolm korda nädalas trenni tegemist. "Sama olen nõudnud ka enda lastelt. Ei pea muidugi tegema tippsporti, aga midagi peab tegema." Sportimine ei peaks olema Reet Hääle sõnul kindlasti sunniviisiline, see peaks kujunema kõigi pereliikmete jaoks lõbusaks ajaveetmise võimaluseks.

Perekondlikud sportlikud ettevõtmised kipuvad Häältel jääma nädalavahetustesse, mil minnakse üheskoos suusatama või korraldatakse suvisel ajal paaripäevaseid ratsamatku. Ka tennisereketid on igaks juhuks reisidel alati kaasas, et väljakute lähedalolu korral perekondlikult tennist mängida.

Iga päev koos trenni ei tehta. Kooli ja töö kõrvalt on ühist aega väga keeruline leida, mistõttu on kõigil pereliikmetel ikka individuaalsed trenniajad.

Tihedalt rahvast täis spordisaalidest ja rahvaspordiüritustelt nende perekonda ei leia. "Massiüritusi täitsa väldime. Ei taha, meil on nii hea seltskond, kellega koos matkata ja spordiüritustel käia. Absoluutselt ei igatse massipsühhoosi," kinnitab Reet Hääl. Maratonirajal võib teda ja lapsi küll sõitmas näha, aga täpselt siis, kui selleks soov ja viitsimine tekib.

Kuna sportlikke harrastusi, millega peres tegeletakse, on palju, siis on raske tuua välja spordi peale minevaid igakuiseid kulusid. Pereema sõnul ei ole vaja omada spordi harrastamiseks miljoneid. "Kui ma vaatan meie keskmisi palku ja elatustaset, ei tohiks see raha taha küll jääda, kui mõistlikult kulutada. Loomulikult, kui tahta endale viimase peal varustust ja iga paari kuu tagant uusi riideid, on see juba teine kulu." Samas kinnitab ta, et trenni saab teha ka tasuta.

Reet Hääle sõnul on koos perega sportimine kujunenud tunduvalt aktiivsemaks, kui see oli enne poja ja tütre sündi. Laste ja pere kõrvalt leiab suurepäraselt aega ka trenni tegemiseks. "Mul oli kaks töökohta, õppisin Tartus, mul oli kaks last ja pere ja ikka jõudsin trenni. See oleneb aja planeerimisest ja prioriteetidest."

Kõik, kes tema sõnul väidavad, et spordi tegemiseks pole aega, õigustavad ennast ettekäändega. Kui inimesed arvutaksid ja teeksid Reeda sõnul vabaks need tunnid, mis õhtul kodus teleka ees veedetakse, leiaksid nad, et neil on päevas kolm tundi rohkem aega, mida saaks kasutada koos perega sportimisele.