Oo suvi, kaua viibid veel?

Valikusse võtsime seekord Renault Traficu, Volkswagen Multivani, Mercedes-Benz Viano ning Toyota Hiace'i.

Eelpool nimetatud masinate valik oli täiesti juhuslik, lähtealus oli vaid see, et hinnaklassilt oleksid esindatud nii ülemine pool kui ka mõnevõrra odavamad.

Testsõitude kilometraaž jäi 400-500 vahele.

Esimesena testmasinatest sain istumise alla just Renault Traficu, masina, mida alates 1996. aastast on Renault valmistanud kahasse General Motors Europe'iga.

Üles muhvitud Trafic näeb vägagi vinge välja, lisaks annab tume värv kaks kraadi matšolikkust juurde.

Traficu miinuseks reisibussina loen suhteliselt lahjat mootorit, mis suurt keret just väga erksalt edasi ei liiguta. Sellest annab tunnistust kas või see, et möödasõidul tuleb käigukangi taga rapsima hakata.

Isiklikult arvan, et sellised bussid peaksid olema varustatud vähemal kolmeliitrise diiselmootoriga, vastasel juhul antakse tublisti järele sõiduomadustes.

Natuke Renault siiski olukorda parandas. Nimelt eelmise aasta lõpus sai Trafic ka senisest võimsamad mootorid, mis suurendavad veelgi sõidulusti.

Samas leian, et Renault' pakutav hind ning kaup, mida selle eest vastu antakse, on paigas, müügimehed nimetavad seda heaks hinna ja kvaliteedi suhteks ilmselt. Kuigi loosung "hea hind ja kvaliteet" peidaks justkui endas vastuolu - kas miski, mis maksab vähe, saab samal ajal olla ka kvaliteetne?

Traficu salong ning mugavuse aste ei ole laita, arvestades hinda, mille eest masinat pakutakse. Loomulikult ei leia seal liigset luksust, kuid pere, kus on kaks last, mahutab masin kenasti ära ja ruumi jääb ülegi.

Ühtekokku pakub Renault mahtuniversaalile kolme eri mugavusastet, proovisõidu tegin keskmise variandiga ehk siis tegu polnud plankmasinaga ega ka kõige parema varustusastmega sõidukiga.

Panipaiku leiab masinast piisavalt, kuid siiski tekib hinnasuhe - sisustuselemendid sõidukil pole nii kvaliteetsed kui kallimatel konkurentidel.

Erinevalt kaubikutest, kus üheks probleemsemaks on juhil mugava asendi leidmine rooli taga, mahtuniversaalide puhul seda ei ole, kuna istmega "mängimiseks" on piisavalt ruumi ehk teisisõnu, olukorda, kus jalad on pedaalidest parajal kaugusel, rooli aga oleks vaja lähemale või vastupidi, ei esine.

Veermiku kohta võiks anda hea hinde. Üldiselt on nii, et kui miskit negatiivset silma ega kõrva ei hakka, on olukord ju hea. Vedrustus oli piisavalt jäik, paadiga mööda Peipsi järve sõitmise tunnet ei tekkinud. Kes Peipsil kalapaadiga käinud, see teab.

Juba pikka aega ootasid Mercedes-Benzi fännid muudatust, muudatust, mis kõrvaldaks ühe olulise miinuse, mis mersubussidel oli - masin ise on hea, aga lahjad mootorid bussi suurust arvestades viisid sõiduelamuse alla.

Kui talvel 2006 jõudis Eesti turule nelikveoline Vito, siis eelmise aasta suvest on võimalik muretseda viiekäigulise automaatkastiga V6 mootoriga Viano.

Kolmeliitrine V6, mis testimiseks kasutada oli, lendas edasi küll kui nõiaväel. Kui ikka kaugele minna, siis lõpuni - veelgi vingem, kui kasutuses oleks olnud kuuekäiguline automaat. Aga kas tegu oli ikkagi puhtalt viiekäigulise automaadiga? Igal juhul oli tunne, nagu oleks masina 160 km/h juures teinud lisanõksatuse ehk sisse oleks justkui läinud veel poolkäik. Aga ma võin siinkohal ka eksida.

Viano puhul ongi nüüd küsimus selles, palju ta maksab ning kas kogu see raha ikka õigustab ennast, sest vihane konkurent Volkswagen Multivani näol on vägagi elus ja rokib.

Elektroonikat on Vianos piisavalt palju, tekitades tunde, et ajad, mil sõidukid juhte ei vaja, on peagi reaalsuseks vormumas. Samas ei saa elektroonikat kuidagi lollikindlaks pidada.

Toyota Hiace pakub pika ning lühikese kereversiooniga 8kohalist reisibussi ning pikka versiooni.

Toyotadele tüüpiliselt on tegemist väga konservatiivse väikebussiga, kust suurt luksust ei leia, mis samas ei tähenda, et tegu oleks ebakvaliteetse sõidukiga, kaugeltki mitte. Kõik, mis on kvaliteetne, ei pruugi alati ilus olla.

Kuigi Hiace'is on juhil kõik vajalikud nupud ning panipaigad käe-jala juures, pole istumine rooli taga just kõige mugavam, pikemal sõidul kipub selg väsima.

Pedaalid olid üksteisele liialt lähedal, nii et pardijalaga lapatsit vajutades läks tihtilugu jalg ka piduripedaali puutuma.

Samuti häiris pikk rooliülekanne, et rattad ühte suunda välja keerata, pidi rooli lappama ligi kaks ringi, seda on liialt palju.

Toyotade fännid peaksid aga natuke veel ootama, peagi tuleb uus Hiace.

Volkswagen Multivani test jäi aega, kui esimesed soojad ilmad olid Eestimaale jõudnud. Loodetavasti toob tänavune suvi sarnaselt eelmisega head ka Multivanile.

Multivani puhul tuleb kiita masina head vedrustust, mis on konkreetse bussi jaoks optimaalne.

6käiguline automaatkast on küll õnnestunud, kuid kuna proovisõiduks oli 2,5-liitrine diiselmootor, kippus selle võimust bussi liigutamiseks väheks jääma.

Nii mitmeski mootoris pakub Volkswagen Multivanile 1,9- (5käiguline manuaal) ning 2,5-liitrist diisel- ning kaheliitrist bensiinimootorit (5käiguline manuaal).

Valikus on nii 3,2-liitrine V6 mootoriga manuaal- kui ka automaatkastiga masinad. Korralik nahksisu, pööratavad toolid taga, laud ning seltskond moodustavad komplekti, milles võib ennast väga mõnusalt tunda iga reisiseltsiline.