Kirjuta ise oma edulugu!

Hiljuti kirjutas üks Dilemma lugeja meile: "Kellele on vaja neid optimistlikke edulugusid rikastest enesega rahulolevatest inimestest, kui tõeline elu on hoopis midagi muud…"

Kui nüüd küsimusele vastata, siis optimistlikke edulugusid on kõige rohkem vaja just selle kirja kirjutajale ja teistele temataolistele, kes arvavad, et saatus on ülekohtune ja elu üks hädaorg. Naisteromaanide kangelannadele saab õnn osaks tavaliselt pärast pikki kannatusi. Enamik naisteajakirju järgib sama skeemi: mees jätab keskealise naise noorema pärast maha, kangelanna võtab end pärast sobiva pikkusega stressiperioodi kokku, rajab oma firma, leiab uue armastuse ja saabub õnnelik lõpp. Kannatused on muidugi huvitavamad kui ühtlane pidev (igav?) õnnelik-olek. Eriti oluline on aga, et lugejad, kes on ise parajasti kannatusefaasis (ja kardetavasti suur osa neist jääbki sinna), loevad ja mõtlevad: peagi saabub ka minu kannatusloole õnnelik lõpp.

Aga enamikule ei saabu, sest see ongi tõeline elu. Ootamatu pärandus ja prints valgel ratsul on rohkem loteriivõit. Paremat tööpakkumist ei peaks unistades ootama, vaid ise otsima.

Eduloo ja õnneliku lõpuga kannatusloo vahe on selles, et eduloo tegelasega ei juhtugi tavaliselt midagi kohutavat. Ei pea ta töötuna sente lugema ega jäta mehe lahkumine teda rahalistesse raskustesse. Hinge värisema panevat kannatusfaasi eduloos (tavaliselt) ei ole. Sest kangelanna on kohe alguses tark ja tubli, teab, mida tahab ja pingutab selle nimel. "Naisteka" kangelanna on loo alguses tavaliselt seesmiselt ebakindel ja majanduslikult sõltuv, kuid karastub siis läbi raskuste. Paraku jääb tähelepanuta, et kui kangelanna oleks olnud algusest saadik iseseisev ja ettevõtlik, jäänuksid paljud kannatused üldse olemata.

Kuigi naistele tavaliselt meeldib kannatuslugusid lugeda - mulle sealhulgas, üks toekas Varraku ajaviitemuinasjutt koos suure šokolaaditahvliga on parim stressimaandaja - , siis eks me ise tegelikult tahaks olla tegelased pigem eduloos.

Kui õnnelikel juhustel põhinev kannatuslugu on nagu rahulolematuse sümptomeid leevendav valuvaigisti, siis eduloost võib leida retsepte haiguse enese raviks. Mõned näited siitsamast Dilemmast Kristel Kivinurm-Priisalmi (edu)loost: teadis juba keskkoolis, millega tahab tegelema hakata. Õppis kõvasti, et lõpetada kuldmedaliga. Läks ülikooli kõrvalt tööle, et õpitu kohe praktikasse rakendada. Kristel tunnistab, et ohverdas headele tulemustele oma nooruse - enne, kui teda kadestama hakata, mõelge, kas oleksite valmis sama rängalt töötama?

Selle asemel, et keskealisena pidevas rahulolematuses kannatuslugudele kaasa elada ja edulugude peale kadedalt hambaid krigistada, võiks proovida ise oma elu edulooks kirjutada. Noortel, kes peagi gümnaasiumi või kõrgkooli lõpetavad, on selleks ees täiesti puhtad lehed.