Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Eksiilis tagasi
CC otsus üksi edasi minna ei paistnud targa sammuna. "Audioslave" ei rokkinud küll päris lõpuni ja üle, kuid lugupidamatus nende vastu on välistatud. Kui seejärel mitte päris päriselt kokkutulnud Rage Against The Machine ka oma nime väärilise teose avaldaks, siis oleks hoopis hästi läinud. "Carry On" pole barjääriületaja ega tundmatu bändi ekssolisti egotripp, vaid U2 kvaliteediga otsekohene vana kooli rokkalbum. Mitte, et staari varem tundmatud jooned ammustele fännidele ei sobiks.
CC on nimelt tasemel bluusimees ja tema ande see osa sobib moodsa lähenemisega. Peaasi on muidugi laulud ja niisugustega saaks Chris ka päris üksi hakkama. Ülesehituse mõttes on CD hästi loogiliselt sujuv.
Bondi-teema "You Know My Name" on stiilselt peaaegu lõpus ja tuntud hitina ei jäta eelnenule mingit varju. Mees on, lood on, sõnad on - mida ühelt plaadilt veel tahta?
Autor: Lennart Beat