Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Kummikud jalga ja Viljandisse
Olen mõelnud, et mis vägi sellel Viljandi folgil ikkagi on, et see igal suvel nii paljusid suudab rahvamuusika usku pöörata. Ja mitte ainult kohalikke. Folgile tullakse ka kaugemalt.
Hämmastaval kombel tõttavad folgimeeleoludest osa saama ka inimesed, kes rahvamuusikast ülejäänud aasta jooksul midagi kuulda ei taha. Folgiürituse leiavad aga toreda olevat kõik.
Näiteks on aasta-aastalt Viljandist läbi astunud samal nädalavahetusel toimuva Jõgevatreffi tsiklimehed. Mitte üks või kaks, vaid suurte gruppide kaupa. Mis neid sinna tõmbab? Ei usu, et ainult fakt, et folgil on palju rahvast. Sama suurusjärgu melu käib ju ka Kuremaal treffajate endi laagris.
Järeldan, et folgil on hea maine. Kuna üritus on kasvanud Eesti oludes vaieldamatult mastaapseks, siis leiab igaüks oma tuttavate hulgast mitmeid, kes sel nädalavahetusel oma aega just folgil veedavad. Nende hulgas ka mõni hea sõber, kelle eelistusi ei vaidlustata.
Kui folgipeo eesmärk on Eesti rahvuslikku muusikapärandit tutvustada ning rahvakultuuri propageerida, siis tavapubliku jaoks toimib see igatahes küll.
Ka need, kel on aastatega Viljandi folgist küllastus tekkinud, meenutavad hea sõnaga varasemaid festivale.
Folgil käimine on traditsioon. Sinna ei minda ainult muusika ja esinejate pärast, vaid ka selleks, et iseennast sealses kontekstis tõestada.
Pole tähtis, kas sajab vihma või paistab päike. Folk ootab külastajaid ikka.