Eestlased Iraagi miljarditeta

Pärast Iraagi sõja algust 2003. aastal kinnitasid USA ametivõimud, et riigi ülesehitustööde tellimuste andmisel eelistatakse just nende riikide ettevõtteid, kes neid oma sõduritega toetavad. Kuigi nende sekka kuulub ka Eesti, pole siitmaalt ükski firma Iraaki läinud.

Saksa ajakirja Spiegel andmeil on Ühendriikide suurkorporatsioonid need, kes on sõjaväe toetamise ning ehitustöödega miljardeid kokku ajanud.

Näiteks Halliburtons KBR on nelja aasta jooksul teeninud kokku 192,6 miljardit krooni, juhtides sellega suurimate kasusaajate edetabelit. Oma teenistuse saab firma sõduritele elukohti ja tugipunkte ehitades, naftaväljasid parandades ning logistika- ja infrastruktuuriprojektidega. Kogu töö teeb ära 14 000-liikmeline meeskond.

15 aastat tagasi asutatud New Yorgis asuv Veritas Capital Fund on tulu teeninud, ostes välja ettevõtteid, kel Iraagis vähegi midagi teha oleks. Nii omandati 2004. aastal osalus firmas McNeil Technologies, mis pakub sõjaväelastele ja eraisikutele tõlketeenuseid.

Samuti kuulub fondi portfelli DynCorp, mis õpetab välja politseinikke ning pakub logistika- ja turvateenuseid. Kuigi fondi tulud on siiamaani 15,6 miljardit krooni ehk üle kümne korra vähem, kui esimesena mainitud ettevõttel, piisab sellest, et olla edetabeli teisel kohal.

Kolmandat kohta hoiab Washington Group International. Firma, mille suurimateks panusteks Iraagi heaolusse võib pidada veesüsteemide ja elektrikaablite parandust, elektrigeneraatorite paigaldamist ja Bagdadis asuva Ibn Sina haigla renoveerimist. Need projektid on koos muude töödega toonud tehnika- ja ehituskontsernile 10,4 miljardit dollarit.

2004. aasta teisel poolel korraldas tollase osaühingu Aumandia juht Revo Raudjärv väikest ekskursioonilaadset retke Dubaisse, kus pidavat toimuma mess eri maade ettevõtjatele, et leida kontakte ning võimalusi, kuidas Iraagis äri ajada. Eestist oli minemas kümme ettevõtet.

"See lõppes väga konkreetselt: kohalik šeik suri ära ja mess lükati edasi," põhjendab Raudjärv, miks üritusest asja ei saanud. Ta räägib, et kuigi määrati uus messi aeg, leiti selle toimumise ajaks juba uued väljakutsed ja nii minemata jäigi. "Iraak on ju tegelikult lähimate aastate suurim ehitusobjekt. Sinna oleks vaja kõike, aga kas meil on mõnda tootjat, kes suudaks selliseid mahtusid pakkuda," arutleb Raudjärv.

Üks ettevõtja, kel oli plaanis tooteid Iraaki viia, oli klaasitooteid pakkuv Andrese Dekoor. Ettevõtte juht Rain Vääna ütleb, et kui šeik poleks surnud, oleks võib-olla isegi asjaks läinud. "Samas ega seal ettevõtetel lihtne pole. On palju probleeme ja palju neist on ka hukka saanud," leiab Vääna, vihjates turvalisusprobleemidele.

Raudjärv lisab veel ühe põhjuse, miks Iraagis Eesti ettevõtjaid pole, sealse kultuuri, mis võib põhjamaalasele arusaamatu olla. "Päris igaühte sinna ei lasta ka," arvab ta ning lisab, et enne peaks mõne kohaliku araablasega sõbraliku kontakti saavutama.

Autor: Gert D. Hankewitz