EL on läinud Venega riskile

Esimene tees: Eesti on ELi täisliige. Teine tees: Eesti umbusaldab tänast Venemaad. Kolmas tees: EL on huvitatud normaalsetest suhetest oma suurima naabriga.

Putini-Venemaa käitumine on - eriti viimastel aastatel - kainestanud väga paljusid Euroopas. ELi riikide juhtpoliitikutel pole raske mõista Kremli soovi taastada suure riigi rahvusvahelist autoriteeti ning prestiiži. Küll aga küsivad järjest rohkemad šokeerivas arusaamatuses, miks tahab Moskva selle eesmärgi saavutamiseks restaureerida riigimudelit, kus võim on kliki käes ja demokraatiat ning kodanikuühiskonda üksnes teeseldakse.

Euroopa kainenemine ei vähenda Euroopa sõltuvust vene maagaasist ja naftast. Nähtav tulevik ei paku energiaallikat, mis vabastaks meid fossiilkütusest. ELi tarve saada Siberi, Kesk-Aasia ja Põhja-Jäämere maardlatest tõrgeteta toidet pigem kasvab, kui kahaneb.

Läänel puudub alternatiiv senisele Venemaa-poliitikale. Suhted võivad jaheneda, Euroopa võib rahulolematust oma strateegilise partneri "uute arengute" suhtes väljendada häälekamalt kui varem. Aga Venemaa poliitilisest isoleerimisest või konfrontatsioonist Moskvaga ei ole huvitatud ei Brüssel, Berliin, Pariis ega London. EL on läbikäimises Venemaaga läinud riski peale. Ja selles ELis on Eesti, kelle läbisaamine idanaabriga ei ole mitte ainult jahe, vaid periooditi lausa jäine. Kreml on metamorfoosinud kõige väiksema naabri kõige suuremaks vaenlaseks.

Moskva käitumine on olnud väiklane, laimav ning ärritav. Ükspuha, mida Eesti oleks teinud või tegemata jätnud, madalseisu poleks vältida saanud. Sellegipoolest ei tohi meie poliitiline ladvik unustada, et välispoliitiliselt tundlike probleemide rakendamine sisepoliitiliste või erakondlike huvide teenistusse kätkeb ohtu. Nii kaua, kuni Eesti suureks sihiks oli ühinemine NATO ja ELiga, suudeti ennast enam-vähem vaos hoida. Seejärel kainus kadus.

Lähiaja tuline kartul on Läänemere gaasitorustik. Valdav enamik ELi partnereid ei pea seda ei poliitiliseks ega julgeolekuprobleemiks (kui, siis ainult ökoloogiliseks). Märgatav osa meie poliitikuid on teist meelt. Torude vastustamine näikse pakkuvat ahvatlevat väljavaadet sisepoliitiliste plusspunktide kogumiseks. Eesti peab iga hinna eest vältima võimaluse andmist idanaabri propagandistidele mustata meid tigedaks kättemaksuhimuliseks väikeriigiks, kes ei pea millekski ELi vajadusi.

Autor: Enn Soosaar