Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Bud Haney: Keskastmejuhid peaksid julgemini otsustama
Olete mänginud professionaalsel tasemel pesapalli. Mida see Teile on andnud?
See on andnud mulle hea keskendumisvõime, suudan paremini rutiini taluda, ka on see õpetanud rohkem pingutama. See on andnud teadmise, et hea tulemus tuleb üldjuhul raske tööga. Mängisin professionaalsel tasemel kolm aastat, rohkem ei pidanud keha paraku vastu. Sport ja äri on tegelikult üks ja seesama.
Kuidas on USA firmadel õnnestunud tekitada tugev inimestevaheline konkurents ettevõtte sees?
Arvan, et üks põhjusi on selles, et kui USA firma võtab inimese tööle, siis luuakse talle juba esimesel päeval tervikpilt ettevõttest, kus ta töötab.
Tutvustatakse kõikvõimalikke firmasiseseid karjäärivõimalusi, näidatakse, kuhu inimene võib aastate jooksul jõuda, mida selleks teha tuleb ja millised hüved sellega kaasnevad.
Tuleb heita teele valgust. Inimesel peab tekkima selge ettekujutus võimalustest, mis firmal pakkuda on. Kui seda ei tehta, ei teki ka rebimist ülespoole. Samuti töötavad inimesed firmas lühemat aega, kui muidu võiks.
Sama lugu on ettevõtluskirega, sellest jääb ka muul Euroopal USAga võrreldes vajaka.
Ühel Ungaris toimunud USA kaubandus-tööstuskoja korraldatud üritusel esinesin ettekandega ning pärast kohtusin ka kohalike ettevõtjatega. Vestluse käigus kurtsid firmajuhid, et keskastmejuhid ei julge otsuseid vastu võtta. See kõik tuleneb ajaloost. Enam kui kakskümmend aastat tagasi tähendas vale otsus paremal juhul märki kogu eluks, halvemal juhul võisid kaotada elu. Ajaloopitser avaldab Ida-Euroopas endiselt mõju.
Kas soov võtta tööle parimad inimesed võib kujuneda ohuks firmale endale, juhul kui andekad lahkuvad ja loovad konkureeriva firma?
See on aja märk. Inimesed pole ettevõtte jaoks sama lojaalsed, kui oldi näiteks kakskümmend aastat tagasi.
Loomulikult tähendab ettevõtte jaoks iga uus tulija tihedamat konkurentsi. USAs on selline olukord üsna tavaline. Siin pole küsimus selles, et konkurents tiheneb, vaid selles, mis viis inimese niikaugele, et ta firmast lahkus. Just selle kallal tuleb tööd teha. Firma peab teadma, kes on head töötajad, ja neile palju tähelepanu pöörama - lahkuma kipuvad just nemad, sest nad saavad alati mujal tööd. Alles jäävad keskmised või alla selle inimesed.
Paljud ettevõtted pööravad enim tähelepanu käibele ja kasumile, jättes intellektuaalse kapitali unarusse.
Siin on raske ühest selgitust anda. Palju pööratakse tähelepanu inimeste värbamisele ning mõeldakse vähe heade inimeste hoidmisele. Ei mõelda, millist kahju tähendab ettevõttele ühe inimese lahkumine.
Kui keegi lahkub, tähendab see piltlikult seda, et hulk raamatuid on raamatukogust kadunud ja nende asendamine võib võtta aastaid.
Raamatus "40 Strategies in Winning for Business" väidate, et 30% inimesi lahkub halva juhtimise tõttu ning ainult 15% madala palga tõttu.
Jah, inimesed ei lahku ettevõtete, vaid inimeste juurest. Organisatsioon pole midagi muud kui grupp inimesi.
Pole olemas halba töökohta või halbu inimesi. Kui asjad ei laabu, siis lihtsalt inimene ei sobi selle tööga.
Minu ema oli raamatupidaja ja ka minust pidi sama ametiala esindaja saama. Kuigi ma seda õppisin, meeldis mulle hoopis müük ja inimestega suhtlemine ning pärast kõrgkooli lõpetamist vahetasin eriala.
Tervelt 41% Ameerika Ühendriikide töötajaist on hõivatud valdkonnas, milles neil puudub erialane ettevalmistus.
Võib öelda, et haridussüsteem on kõikjal maailmas armetu.