Mees, naine ja vara tasaarvestus

Seni hästi toimiva perekonnaseaduse asemele on justiitsministeeriumis ettevalmistamisel seaduse uus versioon, mis on palju segadust külvanud.

Võib-olla isegi rohkem, kui tegelikud muudatused väärt on.

Arvame, et uut perekonnaseadust pole vaja, kuna nende jaoks, kes hirmsasti oma vara pärast muretsevad, on olemas abieluvaraleping.

Perekonnaseaduses seni hästi arusaadavast mõistest abikaasade ühisvara on saanud abikaasade vara juurdekasvu tasaarvestamise süsteem. Kõlab üsna bürokraatlikult.

Tundub, et olulisim erinevus praeguse abikaasade ühisvaraga võrreldes on see, et vara tükkideks jagamise asemel rakendub senise ühisvara rahalise ekvivalendi väljaarvutamine ja selle pooleks jagamine.

Kelle vara on abielu jooksul rohkem kasvanud, peab endisele abikaasale sellest kasvust poole hüvitama - rahas.

Võib öelda, et esemelised suhted on asendatud rahaliste suhetega. Nojah, moodsad ajad, moodsad kombed.

Ometi on perekond pigem traditsiooniline väärtus. Seadused peaks ideaalis olema lihtsasti mõistetavad ja rakendatavad, aga uus perekonnaseadus läheb just keerukama teed.

Ühisvara tükkide(k)s jagamine võib samuti olla raske - kes saab endale näiteks lemmikloomana peetud kalli tõukoera?

Ent rahaline tasaarveldus eeldab osa vara müüki ja rahaülekannet, mida abielu nõrgem osapool võibki jääda ootama.

Tõsi, on võimalus jääda ka senise varasuhte juurde - selleks peab üks abikaasadest minema notari juurde avaldust tegema. On siiski raske uskuda, et tavalised inimesed selle käigu ette võtaksid, eriti veel siis, kui selle eest tuleb heast peast notaritasu ja riigilõivu maksta. Nii hakkaks uus perekonnaseadus kehtima peaaegu saja protsendi abieluinimeste kohta.

Uuest perekonnaseadusest eraldi seisab endiselt abieluvaraleping.

Kui ratsionaalsed abikaasad selle sõlmivad, saab abikaasade ühisvarast lahusvara. Leivad on eraldi kappides, ka see on aktsepteeritav otsus.

Seega on võimalus tavapärasest perekonnaseadusest eristuda juba loodud ja perekonnaseadust ennast pole tarvis muuta.

Kahtleme selles, kas uus seadus suudab tekitada nn win-win situatsiooni, millega võidavad nii mees kui ka naine - mis peaks olema uue seaduse eesmärk.

Pigem on mõlemad parajas segaduses. Kaudselt võib see tähendada sedagi, et varalise ebaselguse pärast sõlmitakse abielusid veelgi vähem kui nüüd, mis kindlasti pole õige suundumus.

Justiitsministeerium võlgneb ühe põhjaliku selgituse, miks pole inimestele seadusemuudatust tutvustatud ja ka inimeste arvamust küsitud.

Autor: ÄP