Auto, kuhu jäi mu süda - Wiesmann

Nägin kunagi üht välismaist telesaadet, kus esitleti "segast" TVRi ja tema inseneritöö tippu Saksa vastset Wiesmanni. Jah, mulle on TVR alati meeldinud, kuid siis jäi mulle silma see iseäralik, kuid kaunis, nii kaunis sakslane. Mõnda aega hiljem kohtasin neid autosid meil Performance Show'l ja ka välismaistel näitustel. Alati olen nende ees igatsevalt seisnud, üritades teha väikse lapse kurba nägu lootuses, et mulle antakse ka kommi ja lastakse kas või natuke selle kaunitariga sõita.

Siiani polnud need lootused täitunud, kuid nüüd koitis ka mulle see päev. Mu kartused ning lootused said veel rohkem kinnitusi ja muutusid üheks suureks punaseks unistuseks. Jah, ma olen sõitnud kõige vägevamate autodega ka enne Wiesmanni, kuid selles punases kuues peitus see, mida olin otsinud neist kõigist - kohtuvad armastus autode vastu ja perfektne inseneritöö.

Minu jaoks on Wiesmann nagu Jaapani köök. Seal võetakse maailma köökidest parim ja tehakse see omaks ning veel paremaks. Superilusa klassikalise olemisega kere all on peidus tipptehnoloogia, mis on osaliselt inseneride oma töö ja osaliselt laenatud parimalt sõidumõnu pakkujalt BMW-lt. See kompott peab töötama ja olema maitsvam kui ükski teine söök ning oo jaa, ta on seda ja rohkemgi veel.

Autot pildistas Tanel Murd, kes on arvatavasti parim autofotograaf Eestis. Ta tuleb oma ideedega kohale ning teeb alati sellised pildid, et vaatad neid hämmastusega kaua. Seekord vaatas Tanel autot, pildistas mõned üldpildid ja nentis siis, et on mõnevõrra kimbatuses. Autol olevat liialt palju kumerusi, et neid kõiki kuidagi ilusalt näidata saaks. Tahaks ju ometigi … Välimus on nii eriline, et tänaval autodega vastu tulevatel inimestel läheb suu naerule ning kõik tõstavad pöidlad tunnustavalt püsti.

Sisu on Wiesmannil sama eriline nagu välimuski. Asju on võimalikult palju üritatud ära peita, nagu oleks Wiesmann nende pärast piinlikkust tundnud. Näiteks istmesoojenduse nupud asuvad käetoe sees. Istmed, mis tehakse omaniku mõõtude järgi, on nahkkattega ja erilise vanamoodsa tikandiga. Kõik tundus olevat nii mina kui mina. Kentsakas, kuid stiilne väike uks laseb sisse kerge pugemisega, kuid väljumiseks tuleb omajagu painutada ja kindel liigutuste järjekord selgeks saada, siis läheb kõik juba libedalt. Autol on pagasiruum, kus asuvad spetsiaalsed sahtlid asjade paigutamiseks, et need lahtiselt põrandal olles sõitjatele vastu pead ei libiseks.

Sõita on Wiesmanniga … siinkohal ma neelatan, lihtsalt super. Auto loojad on leidnud vahepealse lahenduse väga jäiga ja poolpehme vahel. Meie tänavatel hammastest plommid lahti ei tule ja samal ajal hoiab auto kümne küünega teest kinni ega lase masinat mingitki pidi libisema. Noh muidugi, kui provotseerida, juhtub nii mõndagi, eesotsas külglibisemisega. Rool on õnnestunud sada protsenti ja annab juhile väga hea tagasiside kõige toimuva kohta. Sind igast küljest kallistavas istmes istudes ja seda rooli hoides tunned, et oled autoga üks.

Mootoriks oli proovisõidukil 4,8-liitrine BMW V8. Natuke olid Wiesmanni inimesed asja kallal olnud ja loonud ka väljalaske, mis laulis laulu, mida tahad kuulda veel ja veel. Jah, autos oli ka suurepärane kallis stereo, kuid keda see huvitab, kui kaks suurt pasunat laulavad sulle tõelist Baierimaa hitti.

Tõmme kuulub kategooriasse "brutaalne". Samas tundsin kogu aeg, et ma kontrollin olukorda ja mingil juhul ei lähe asjad halvaks. Ma ei arva, et oleksin super hea juht, kuid Wiesmann meelitab sind ja paneb kohati nii arvama.

Samas annab ta märku, kui juht on liialt ülemeelik, ja lolliks minemisest annab aimu kerge sabaliputus.

Vahel tahaks autofirmade PR-inimestele vastu pead anda, kui vaatad järjekordset lugu, kus domineerivad sõnad: "suurepärane", "parim", "ainulaadne" ja muud ülivõrdes idiootsused. Istud, toimetad ja vihastad end pooleks. Seekord kasutasin ise selliseid sõnu väga suurel hulgal ja ma ei kahetse neist ühtki, sest ma ei valetanud. See auto röövis mult südame, sest temas on see miski, mis seda suudab.

Fotod: Tanel Murd