Robotid kunstis

Sputnik, mille viiekümne aasta juubelit meie maailm oktoobri alguses tähistas, oli nende jutustuste sümbol - sümbol unistustest, et ühel päeval asub inimkond vallutama tundmatuid ja ohtlikke kosmoseavarusi. Alumiiniumi- ja aatomiajastust oli inimkond ühtäkki astunud kosmose lävele. Võimalused tundusid piiritud. Käsikäes arenesid järjest kiiremini teaduse saavutused ja kujutlusvõime loodud ulmekirjandus. Säravate, suurte silmadega kuulas väike poiss jutustust kosmosereisidest ja kaugetest maailmadest. Maailmadest, kuhu astub varsti inimese jalg, ja maailmadest, mida valitsevad robotid.

Sputnikuajastu optimism, naiivsus ja särasilmsus, millega tulevikku vaadati, on jätkuvalt inspireerinud kunstnikke. Kunstnik Lawrence Northey nimetas omaloodud täiesti funktsioonituid roboteid karikatuuriks, võimalik, et isegi karikatuuriks, mis kirjeldab kogu sputnikuajastut. Nagu naljapildis, kus mõne joonetõmbega on tuntav inimese nägu ja hing, on tema robotitel isiksus ning emotsioonid. Täis teotahet, on nad ründamas oma ülesandeid elus - kuid nende otsusekindlus on inimlik ja neil on hing. Nad on sõbralikud, kuigi ehk vahest pisut rumalad ja saamatud tegelased.

Stephane Halleux' robotid on aga saabunud kindlasti teistelt planeetidelt, kaugetest kosmoseavarustest, millest ulmekirjanikud on maalinud hirmutava pildi. Aga just sellepärast on nad põnevad, neis on nii palju kõike seda, mida me veel ei tea ja mida me tahaksime avastada. Just avastamiskihk, mille tekitas arusaam, et kosmoseajastusse astudes oleme avanud ukse uude tundmatusse, inspireeris inimkonda, astumaks maailma, milles oleme nüüd, viiskümmend aastat hiljem.

Heikki Haldre kirjutab blogi "Materialist - asjade kultus" materialist.netikuller.ee/

Autor: Heikki Haldre