Elutempo pole stressis süüdi

Pinge on loomulik elu osa - seda on positiivset ja negatiivset laadi. Esimene sunnib meid edasi tegutsema, aitab kasutusse võtta meie energia- ja nupukusevarud ning kulmineerub eesmärgi eduka saavutamisega.

Negatiivset pinget tundub aga rohkem olevat. Sellist, mis muudab närviliseks, kergestiärrituvaks ning mõnda inimest ka agressiivseks, mis tekitab väsimust ja allaandmise tunnet.

Psühholoogiline pinge aga iseenesest kuidagi laetud ei ole. Sellele annab tähenduse pinge vastuvõtja enda mõtlemisega.

Depressioon on niivõrd levinud haigus, et Lääne-Euroopas üritatakse seda juriidilisel tasemel üheks puude liigiks klassifitseerida. See tähendab, et näiteks inimest, kes jääb pidevalt tööle hiljaks või ei suuda oma asju tähtajaks valmis saada, ei saaks enam tööülesannete mittetäitmise eest vallandada, kui tollel on ette näidata depressioonitõend.

Ma ei ürita vihjata, et stress on pseudonähtus. Kliiniline depressioon on kindlasti tõsine anomaalia, mis vajab arstide tähelepanu ning lähedaste mõistvat suhtumist.

Teisalt võib aga ka väita, et arstid jagavad rahusteid, erguteid ja antidepressante välja liiga kergekäeliselt. "Tänapäeva elutempo juures ju…," kõlab tüüpilise vabanduse algus. Ent see müstiline elutempo on eelkõige inimese enda teha. Ajaplaneerimine ja projektide valimine on oluline oskus, mida kõik paraku ei valda. Üheks selliseks grupiks on kindlasti keskklass, kes ka meeleolureguleerijaid kõige rohkem tarvitab.

Raske on uskuda, et arvutite masskasutuselevõtt või mobiiltelefon tegi inimesed järsku kurvaks ja närviliseks. Eelkõige peaks igaüks rahulikult järele mõtlema, mis või kes hetkel tema elu dikteerib ja selle juhtimisest eemal hoiab.

Fakt on see, et aeg läheb alati täpselt sama tempoga edasi. Seda tuleb lihtsalt kasutada osata, säästes nii nimetatud väärtuslikku ressurssi kui ka iseennast mõttetutest peavaludest.

Autor: Ellen Murula