Nugadega sina peal meister

Arrak pole tuntud ainult kodukamaral. Teda on Eestist ainsana kutsutud Belgias noamessile ja kahel korral - 2005. aastal ning mullu novembris - pälvis tema nuga peaauhinna. "Mina ei tea, mida seal hinnatakse, mina pole ju žüriis olnud," jääb Arrak tunnustusest rääkides tagasihoidlikuks. "Kui mõni näeb neis nugades kunstitaiest, siis minu meelest on tegu eelkõige kunstkäsitööga."

Arraku sõnul on tema eesmärk valmistada iga nuga nii, et see moodustaks tera tipust käepideme otsani terviku.

Kvaliteetterastest mitmesajakihilise damaskuse terase kokkukeetmist peab Arrak asja juures kõige lihtsamaks. "Noa sepistamine nõuab juba käteosavust," jätkab Arrak. "Veel keerulisem on tera karastada ja lihvida ning kõige raskem on nuga kokku monteerida - et raud ja käepide ühtiksid kui kokku valatult."

Kuigi Arrak tegeleb ka muude metallesemete kavandamise ja sepistamisega, peab ta ennast peaasjalikult ikkagi damaskuse terasest nugade tegijaks. Kuna kõik terariistad valmivad tellimise peale, on Arrakul töödest näidata vaid üht pussnuga ja pistoda.

"Kui ma olen selle ühele välismaa noadiilerile maha müünud, alles siis oskan öelda selle tegeliku hinna," õngitseb Arrak karbist ettevaatlikult pistoda välja. Pinnimise peale lausub ta, et kuuekohalist summat selle eest kindlasti ei saa. "Olen pistoda tehes kulutanud nii palju töötunde, et ilmselt ei teeni seda müües mingit kasumit," kalkuleerib Arrak.

"Teen asju, mis toovad raha sisse, ja teen asju, mida mulle meeldib teha," räägib Arrak ja lisab, et temal kui boheemlase eluviisiga inimesel on teinekord raske neid põhimõtteid tasakaalus hoida.

Tõnu Arraku juures võlub mind tema korrektsus. Tema tööd on teostatud äärmiselt täpselt, ta viitsib enne noa juurde asumist teha üksipulgi selgeks algmaterjali süsinikusisaldus, karastuskindlus ja muud näitajad.

Kui sa oled teinud ilusa ja kvaliteetse noa, hakkab hea meistrimehe nimi kuulsust koguma peamiselt jahimeeste ja kollektsionääride hulgas.