Trükikunst saabus koos ülikooliga

Vanim sel moel trükitud raamat oli IX sajandil tehtud rullraamat "Teemantsuutra". Pikk samm edasi astuti trükitüüpide, liigutatavate trükimärkide leiutamisega Hiinas 1040. aasta paiku.

Euroopa kultuuriruum sai leiutisest teadlikuks XV sajandi keskpaigas, kui Saksa kullassepp Johann Gutenberg leiutas 1438. aastal valuvormi, millega ta sulametallist trükitüüpe valmistas. 1455 valmis Gutenbergil maailma esimene trükitud piibel. Balti mere idaaladele jõudis trükikunst 1588. aastal, kui Riias alustas hollandlase Nicklas Mollini juhtimisel tegevust linnatrükikoda.

Usutavaim versioon trükikunsti tulekust Eestisse on fakt, et trükkimine jõudis siia koos Tartu Ülikooli asutamisega. Põhjalikuma ülevaate toimunud protsessidest saab huviline Tartu Ülikooli raamatukogu kauaaegse töötaja Ene-Lille Jaansoni koostatud raamatutest "Tartu Ülikooli trükikoda 1632-1710" ja "M. G. Grenziuse trüki- ja kirjastustoodang 1786-1818".

Tartu Ülikooli trükikoda oli Rootsi riigi omand. Varaseimaks Tartus valminud trükitooteks sai 28. septembril 1632 kuningliku postmeistri Jakob Beckeri välja antud "Postordnung" ("Postikorraldus").

Trükikoja tegevuse alul polnud Liivimaalt õppinud trükkalit võimalik leida. Sellepärast asus vastasutatud ülikooli trükkimisüksust juhtima energiline ja ettevõtlik Jakob Becker, kes paraku oli professionaalse ettevalmistuseta. Tema juhtimisel pandi alus trükiettevõttele.

1632. aasta suvel taotles Becker Tartu raelt endale 100 vasktaalrit aastas toetuseks-palgaks. Tartu bürgermeistrilt N. Russelt renditi ruumid, kus trükikoda alustas tegevust. Becker võis kasutada trükiseadet kõigi tellimustööde täitmiseks eeldusel, et esimeses järjekorras valmivad ülikooli poolt tellitud trükised.

Tehnilise töö tegid ülikooli trükikojas kaks Saksamaalt pärit selli ning õpipoisid. 1633. sügisel andsid trükkal ja sellid ülikooli senati ees ametivande, ühtlasi kanti mõlemad sellid üliõpilaste matriklisse, mis seletatult tähendas: trükikunsti oskamine oli võrdsustatud akadeemiliste teadmistega. Igal aastal valiti professorite seast kaks inspektorit, kelle ülesanne oli järelevalve trükikoja majandusliku olukorra üle ning tsensuuri teostamine.

J. Beckeri osa trükitööstuse rajamisel ei saa üle tähtsustada, tema elutööks tuleb pidada Liivi- ja Eestimaa postiteenistuste väljakujundamist. 1636. aastast tema nime ülikooli trükikoja toodangul enam ei esine, uut meistrit ei õnnestunud niipea palgata.

Tegevus jätkus trükiinspektorite pilgu all, tehnilise osa juhtimine läks ühele sellidest. Selline olukord kestis kuni 1644. aastani, siis suudeti kinnitada trükikojale uus juht, kelleks sai Johann Vogel.

Töökohustuste hulka kuulus kutsete, programmide, ülikooli tellitud tähtpäevatrükiste ja professorite teadustööde trükkimine. Aastapalgaks oli trükkalile ette nähtud 50 hõbetaalrit, kuid et see oli ebapiisav, siis teenis Vogel lisa paberimüügi ja õllepruulimisega. Trükikoja tegevuse katkestas 1656 alanud sõjategevus ja Tartu vallutamine venelaste poolt.

1690. aastast jätkas ülikool Tartus tegevust. Samal aastal valiti ülikooli trükikoja uueks trükkaliks Hamburgist tulnud Johann Brendeken. Teda kohustati taastama ülikooli trükikoda ning jätkama tegevust. Sellega sai J. Brendeken hakkama, kuigi sajandi lõpukümnend oli majanduslikult raske. 1699. aastal koliti trükikoda koos teiste ülikooli asutustega Pärnusse. Järgmisel aastal alanud Põhjasõda tõi uued mured. 1710 lõpetas trükikoda tegevuse ning seadmed viidi esialgu Stockholmi, 1726. aastal Turu Ülikooli.

Tallinnas rajati esimene trükikoda 1633 rae ja gümnaasiumi vajaduste jaoks. See oli esimene eratrükikoda, kuna kogu sisseseade kuulus trükkalile, kes pärandas asutust edasi.

Trükikoja asutajaks oli Stockholmist tulnud trükkal Christoph Reusner. 1637 trükiti tema trükikojas esimene eestikeelse osaga raamat Eestis - käsiraamat pastoritele ja pereisadele, mille lauluraamat on eestikeelne. Reusneri trükikojas on trükitud nii H. Stahli esimene eesti keele grammatika kui ka esimene eestikeelne Piibel (1739, trükikoda oli küll J. J. Köhleri omandusse läinud).

XVIII sajandi esimesel poolel töötas Eesti alal ainsana Tallinna gümnaasiumi trükikoda, mis varustas trükisõnaga peamiselt Põhja-Eestit. Põltsamaal andis dr P. E. Wilde raamatutrükikoda sajandi teise poolel vähesel määral toodangut. 1766 hakati seal välja andma esimest eesti talupoegadele mõeldud perioodilist käsiraamatut "Lühhike öppetus".

1786 alustas Põltsamaal tegevust Michail Gerhard Grenzius, kes 1789 viis ettevõtte Tartusse. 1791 sai ta selle ainuomanikuks, 1800. aastal omandas Grenzius lõunaeestikeelsete raamatute väljaandmise ja trükkimise ainuõiguse. 1802 asus M. G. Grenzius taasavatud ülikooli teenistusse ning oli ülikooli trükkal 1818. aastani, mil oli sunnitud ettevõtte maha müüma.

1814. aastal asutas J. Chr. Schünmann trükikoja Tartus. Viimase teene on ajalehe Dörptsche Zeitung asutamine. Tema ettevõte oli ka see, mis tõrjus turult Grenziuse.

Eesti trükitööstuse ajaloos on oluline sakslasest trükkali ja kirjastaja Hermann Laakmanni tegevus.

19. sajandi algul õppis ta Lübeckis, Frankfurdis (Maini ääres) ja Pariisis trükiasjandust. Seejärel tuli Tallinnasse ning 1836 asus juhtima Lindforsi pärijate trükikoda (endine Reusneri trükikoda), 1837 rajas Tartus selle osakonna. 1840 sai Laakmann Lindforsi ettevõtte Tartu trükikoja omanikuks ning hakkas järgmisel aastal hoogsalt laiendama oma trükitööstuse tegevust (ehitas uued hooned trükikojale jm).

Tehnilistest uuendustest tuleb märkida: Laakmann võttis esimesena Eestis kasutusele kiirpressi (1846), hakkas kohapeal köitma raamatuid. Suurt tähelepanu pöörati trükiteoste illustreerimisele, näiteks omandas ta 1875 L. Höflingeri litograafiatöökoja, samuti suurendas trükikirjade valikut.

1860-1870ndatel oli H. Laakmanni ettevõte trükitööliste, raamatuköitjate ja litograafide oluline ettevalmistaja. H. Laakmanni tegevusajal kujunes Tartu tähtsaimaks eestikeelse kirjanduse tootmis- ning müügikohaks. Tema toodangus oli umbes 800 nimetust eestikeelseid trükiseid, lisaks avas ta 1867. aastal esimese eestikeelset kirjandust müüva kaupluse.

Laakmanni ettevõttes trükiti suur osa toonasest eestikeelsest perioodikast (Eesti Postimees, Eesti Põllumees, Meelejahutaja), kalendrid, samuti rahvusliku liikumise kirjanike teoseid. H. Laakmanni tegevust jätkas 1880 tema poeg Carl Heinrich Leopold Laakmann.

1840. aastast võib trükiturul täheldada konkurentsi suurenemist. Pärast J. C. Schünmanni surma päris trükikoja tema lesk Justine, ärijuhiks sai eestlane Carl Gottlieb Mattiesen. 1848 asutas ta uue trükikoja, millega liitis Schünmanni leselt renditud trükikoja. Uus firma sai nimeks "Joh. Chr. Schünmanni Lesk & Carl Mattieseni trükikoda", samal ajal laiendas tegevust H. Laakmann.

Pärast C. G. Mattieseni surma päris trükikoja tema poeg C. E. J. Mattiesen. Tema pärijaks oli abikaasa Emmy, trükikoja tegelikuks juhiks sai August Hahn (1888). A. Hahni juhtimisel muudeti Mattieseni trükikoda enne Esimest maailmasõda kõige täiuslikumaks kogu Vene impeeriumis.

Fotod: Eesti Filmiarhiiv

Autor: Tõnis Möldre