Kumb maksab rohkem, kas sõda või rahuvalve?

Rahuvalvemissioonid on kulukad ja keerulised ning Iraagi sõda on õõnestanud usku nende õnnestumisse. Nii võiks nende otstarbekuse üle järele mõelda.

Iraak on õigupoolest halb näide. Erinevalt enamikust konfliktidest sai sealne kodusõda alguse rahvusvahelisest sõjast. Palju tüüpilisem on poliitiline vägivald väikese ja vaese riigi rahvaste vahel. Võib arvata, et niisugused konfliktid ainult sagenevad. Paljud riigid on ebastabiilsed ning võitlus ressursside pärast ja nõrk demokraatia ei aita neil jalgealust leida. Maailm on liiga väike, et loobuda sekkumisest, kuid see ei pea olema sõjaline.

Konfliktijärgsel ajal on abi kõige efektiivsem, ent selle kasutamist tuleb jälgida. 11% abist suunatakse sõjalisteks kulutusteks, ehkki mõistlik kasutus tõstaks abi efektiivsust 4,5 korda. Rahuvalve on aga veelgi tõhusam.

Konflikti kordumise tõenäosus sõltub sõjalisest kohalolekust. Kulutades rahuvalvele aastas 100 mln dollarit, kahandame konflikti tõenäosust 10 aasta jooksul 38 protsendilt 16,5 protsendile. 200 mln viib riski 12,8 protsendini, 500 mln 9 protsendini ja 850 mln 7,3 protsendini.

Kuna sõda on veelgi kulukam, säästab riski iga protsendipunkt maailmale 2,5 mld dollarit. Kulukaim missioon neelab 10 aastaga 8,5 mld, toob sisse aga 75 mld - väga hea investeeringu tootlus. Ning see tõuseb veelgi, kui vägede kohalolekut asendab sekkumislubadus. Selline garantii aitab maailmal vältida kümnendis 3-4 kodusõda.

Tõsi, vahel on sõjaline sekkumine hädavajalik. Ent kasu on sellest vaid teiste vahenditega koos.

Autor: Paul Collier