Pisuhänd Pärnu moodi

Kuigi esimest korda publikuga saalile esinenud trupis oli tunda veel pisukest rabedust, tõotab vana hea Eduard Vilde komöödia endale austajaid püüdma hakata.

Ilmselt tuleb enamikule eesti teatrisõpradest sõna "pisuhänd" kuuldes kohe silme ette Urmas Kibuspuu, Jüri Krjukovi, Arne Üksküla, Elle Kulli ja Anne Paluveri kvintett telelavastuses, mida tänaseks näidatud lugematu arv kordi.

Kartus, et Endlagi lavale sellest rohkem või vähem on imbunud, osutub õnneks ekslikuks. Hea meel on tõdeda sedagi, et kuigi sahinad kulisside tagant ennustasid pigem tagasihoidlikku tulemust, ei ole see kaugeltki nukker.

Laval on viis värvikat tüüpi, kellest igaüks täie innuga oma asja ajab. Ja kui mõne korra saab seda asja veel publiku ees ajada, peaks mõnus meelelahutus garanteeritud olema.

Eks kõige alus ole muidugi Eduard Vilde terav silm ja sulg, mis on kirja pannud värvika situatsiooni eri tüüpi eestlaste kohtumisest üksteist ära kasutada püüdvas situatsioonis.

Boonusena kõnelevad nad kõik üsnagi mahlakat teksti, mis kõlab päevakohaselt igas ajas.

Endla lavastusele lisab värskust kaasaegne välimus.

Esiteks naiste ülemvõim - pealtnäha maskuliinses ühiskonnas pole neil ju enam ammu pelk leemekulbiliigutaja roll.

Nii on ka Endla "Pisuhänna" Vestmann (Carmen Mikiver) naine - ärihai, kes tunneb tõsist rõõmu meestele "ära tegemisest" ja saamatu väimehe materdamisest.

Ka Piibeleht (Tambet Seling) on kaasaegse välimusega boheem ning Laural (Kaili Viidas) tuleb mitte ainult "katsuda kobedamalt kõndida", vaid ka kõnelda, sest tema armsat naeratust on täiendamas hambaklambrid. Saamatu, aga laia joonega insener Ludvig Sander (Priit Loog) ja tema ambitsioonikas proua Matilde (Piret Laurimaa) on aga ehedad wannabe'd, keda tänases Eestis karjakaupa kohata võib.

Ka tormiline aplaus esietenduse järel kinnitas arvamust - kuigi esmaettekandel rabedavõitu, on sellel lavastusel eeldusi südameid murdma hakata.

Autor: Ülle Hallik