Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Tootmisjääkidest saab jäätmekütust
Üldiselt saab jagada jäätmepõletustehased kaheks: masspõletustehased ja spetsiaalselt valmistatud jäätmekütuseid põletavad tehased. Tavaliselt on mõlema puhul tegu koostootmistehastega, mis tähendab, et põletamisel tekkivast energiast toodetakse elektrienergiat ja soojust.
Masspõletustehastesse jõudvatel segajäätmetel ei ole nii kõrget kütteväärtust kui spetsiaalsel jäätmekütusel RDF (refuse derived fuel).
RDF-kütuse kütteväärtus on tavaliselt paar korda kõrgem tavajäätmete omast ega jää eriti alla osadele fossiilsetele kütustele. See muudab RDF-kütuse atraktiivsemaks katlamajadele, tsemenditehastele jt.
Põhimõtteliselt saab RDF-kütuse tootmiseks kasutada kõiki põlevaid jäätmeid: tekstiili, plasti, puitu, mille hulka võib ka tavakütuseid lisada. RDF-kütuse kvaliteeti mõjutavad niiskus, tuhasus, kloori ja süsiniku sisaldus, jäätmekütuse osakeste suurus ja kõige tähtsam - kütteväärtus.
Jäätmekütuseks töödeldud jäätmed on ühtlase suuruse, tiheduse ja niiskusega. Selline kütus põleb paremini. Suitsugaasid on puhtamad ning tuhka tekib põlemisel vähem.
Kuusakoski koos ASiga Kunda Nordic Tsement katsetas edukalt tootmisjäätmetest valmistatud jäätmekütust.
Metalliveskis muust metallist välja sõelutud põlevjäätmed purustati ning sõeluti välja mineraalne osis. Katsepartii fraktsioonisuurus oli 25 x 25 mm (1 toll) ja see söödeti Kunda Nordic Tsemendi ahju spetsiaalse doseerimisseadmega.
Jäätmepõletusel on karmid tehnoloogia- ja keskkonnanõuded, kuid vaatamata sellele on hakanud tekkima ka Eestis ettevõtteid, kes on oma eesmärgiks seadnud jäätmete põletamise. Praegu on need näiteks Kunda tsemenditehas, Iru elektrijaam ja teised.
Kuusakoski on ka järjest suuremat tähelepanu hakanud pöörama enda tegevusest tekkivate jäätmete põletusvõimaluste leidmisele.
Autor: Tarmo Lindemann