Vaja linnaehitajat ja majaplaneerijat

Aeg-ajalt taban ennast pealinnas kõndides mõtisklemas, et millest küll lähtuvad need targad ja õppinud mehed, kes linnadele näo annavad. Kes on need loojad, kes kujundavad ruumi kümnetele või lausa sadadele tuhandetele. Kas ja kellele-millele nad mõtlevad, kui allkirjastavad lubatähti, sõlmivad lepinguid, tellivad projekte, lammutavad hooneid?

Karin Hallas-Murulaga intervjuud tehes arutasime, et kui Tallinna ehitada üks pilvelõhkuja, mis oma kõrguse ja mastaapide poolest konkureeriks Dubaisse ehitatavatega, siis poleks rohkem hooneid pealinna südamesse vajagi.

Aga ega sellele vist ei mõtle investor, kel vaja oma taskus kihelevad rahapakid ego ja kasumi teenistusse rakendada. Ja nii tekivad üksteise suunas rusikatega vehkivad majad, mille kooseksistents tundlikumat linnaelanikku häirib.

Kui eestlane kunagi maalt linna tuli, polnud tal peale rehielamu eeskujuna suurt midagi kaasa võtta. Esiisadelt päritud praktiline meel ja põhjamaine maitse välja arvatud. Ja neid siis rakendatigi uut elukeskkonda luues.

Nüüd aga tuleb tunnistada, et paljud majad kerkivad vaid edevusest ega arvesta põrmugi inimestega, kes neis majades ja majade vahel liiguvad.

Justkui isevoolu teed arenev linnakeskkond vajab hädasti avara pilgu ja ausa mõttega linnaehitajaid ning majaplaneerijad, kes erinevad hooned oma häält laulvaisse rühmadesse koondaksid ja kogu terviku head kokkukõla orkestreeriksid.

Jah, just neid! Mitte linnaplaneerijaid, kelle visioone taevast maa peale tuua on võimatu; ega ka majaehitajaid, kes vaid üksikust ehitisest hoolivad ja kõrvalolevat ei märka. Vaja on neid, kes kõva häälega küsiksid, miks lõhkusite korraliku maja, ja ütleksid, et seda näotut ideed me küll teoks ei tee.

Autor: Tea Taruste