Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Oma linna peod ja vastupidavus
Kui ma tänast Puhkepäeva kokku panin, hakkas silma kaks uut suunda.
Esiteks ei taha päris suur hulk linnadest oma inimesi enam lasta mujale seiklema ja on asunud suurematega rinda pistma, et linnakodanikele lisaks külalisi võita.
Alles oli pisikese Türi segakoor võistlustules Tallinna ja Tartu omadega ning tuli lahingust välja võitjana. Nüüd tahab Türi rahvas vahetult enne Tallinna Vanalinna Päevi publiku hoopis endale saada ja korraldab kevadfestivali.
Samal ajal peavad võrukesed "uma pido", mis on maailma esimene võrukeelne laulu- ja rahvapidu.
No ja tartlastest ei tasuks siinkohal vist enam rääkidagi, sest Põhja- ja Lõuna-Eesti pealinna vahel käib juba aegade algusest vägikaikavedu. Vaid niipalju, et Antoniuse Gild ootab linnarahvast osa saama Nelipüha jootudest.
Muidugi ei saa kahe silma vahele jätta teekonda Juurust Mahtrasse, millega tähistatakse 150 aasta möödumist Mahtra sõjast.
Siinkohal ongi paras rääkida sellest teisest suunast, mis nõuab publikult sellist vastupidavust kui maratonijooksjalt.
Ma ei kujuta ette seltskonda, kes jõuaks järjest kella seitsmest õhtul kuni järgmise päeva kella kolmeni pärastlõunal "Mahtra sõja" ettelugemist kuulata. Neis peab pekslema ikka eriline veri. Kuid maratonüritusi on suvel veelgi. Lähim neist teatrimaraton Vargamäel. Ja sellele on piletid välja müüdud!