Arhitektuuri uudised

Jaapanlased on jätkuvalt meistrid kitsastesse ja tülikatesse tingimustesse ruumikate ning valgusküllaste majade loomisel.

Väike krunt Hokkaidos, mis paikneb otsekui naabermaja hoovis, ei paku ise mingit looduslikku vaheldust.

Nii läks arhitekt seda teed, et lõi väljast kinnise kastina, isegi putkana mõjuva mahu, mille sees paiknevad ruumid on aga kontrastina heledad ja avarad.

Toad on täis valgust, mis tänu vähestele, ent täpselt arranžeeritud aknaavadele iga hetkega kergelt oma iseloomu muudab.

Puitputkasse on õnnestunud luua tunne, nagu käiks tegevus kõige kenamal aasal. Ainult et see aas on valge nagu unenäos. Maja akendest on läbivaadatavad vaid mõned üksikud pisikesed luugid.

Ülejäänud on filtrid välise ja sisese tegevuse vahel. Sissepoole pööratud majadest on see küll üks helgemate ruumidega näiteid.

Üksikusse paika, kust avanevat panoraamvaadet ei seganud seni ükski ehitis, on istutatud tagasihoidlik kast, mille proportsioonid sarnanevad enim konteineriga.

Kui kedagi kodus pole, võibki jääda mulje, et tegemist on mingisuguse tarbeehitisega, mis sisaldab näiteks vaatlusmasinaid, looduse analüüsimise seadmeid vms. Suletud akende ja uste korral ei jää majja ühtegi lahtist ava.

Kui elanikud kodus, avanevad aknaluugid ja sõidavad terve elutoa ulatuses eest seinad, tekitades konteineri keskele avara läbipaistva siseterrassi. Maja muutub hetkega rannavillaks, mis sulandub oma puitmaterjali ja avatusega kenasti isegi Uus-Meremaa loodusesse. Aastatega vanuv majapuit annab sellele veel oma mõõtme.

Selle kastikujulise villa puhul jõudis staararhitekt Siza kliendi eluviisi analüüsides tulemuseni, kus kõik ruumid on võimalikult eraldatud.

Laiali pillutatud ruumide puntras loob korda koridorina looklev fuajee. Ka majaosade tiibade vahele tekkinud suuremad ja väiksemad õued on omamoodi ruumid.

Keerulisse kärge korraldatud tubadest avanevad vaated on kõik rõhutatult erinevad, kuna iga majaosa vaatab ise suunda. Suure

maja mastaapi võtab maha ehe puitvooder ja ühekordse maja madalus.

Nii on tekkinud justkui maadligi residents, mis näeb suurem välja, kui ta tegelikult on, ja pakub oma elanikele veel kauaks emotsionaalset avastamisrõõmu.

See õhuline Uruguai puitmaja kasutab suurepärast mereäärset paika ära suisa ennenägematu õhinaga.

Maja on viimistletud küll laudise ja ribidega, jättes hoonest puitmaja mulje, ent selle sees liikudes saab kohe selgeks, et villakese põhimaterjal on ikkagi klaas ja avatus.

Meri pääseb vahetult kõikidesse tubadesse, luues rannavillasse vajaliku meeleolu. Kahe betoonplaadi vahele ehitatud ruumid on nii avatud, et tekib tunne, nagu viibitakski kogu aeg otse rannas.

Kui toast välja liikuda, tekib aga jällegi tunne, nagu oldaks ikkagi toas, kuna maja terrassid on kõik kapitaalse katusega kaetud ja mõjuvad pigem ruumide kui lavadena.

Autor: Urmas Oja