Näitlejad soojendavad end kulka kulul

Kummalisel kombel pole rännukirg tabanud muusikuid, kunstnikke ega kirjanikke, kes küsivad riigilt raha raamatu ilmutamiseks, pilliremondiks või laulutundideks. Rändavad ainult näitlejad. Nad ei pelga reiside eest küsida kümneid tuhandeid kroone. Riik pole ka rahaga kitsi: viimase, 80 000 kroonise rahasüsti said noored näitlejad, kes oma kaasadega siirduvad ümbermaailmareisile.

Taotluseks piisab, kui alustada seda sõnadega "soovin reisida", ja keegi ei pahanda, kui aruandesse on märgitud, et mõnda plaanitud riiki ei jõutudki või vaadatud teatrietendus lihtsalt ei köitnud.

Raha on kultuurkapital andnud näitlejate kultuurireisideks Pariisi, Kreekasse, aga ka enesetäiendamisreisile Hiinasse, Indiasse, Kuubale või Madagaskarile.

Selle aasta novembris stardivad näitlejad Ott Aardam ja Karol Kuntsel koos kaasade Laura Peterson-Aardami ja Eneli Rauaga ümbermaailmareisile. Kolm esimest on näitlejad, Raud aga õpib koreograafiat. Eesmärk on vaadata maailma teatrit ja erinevaid kultuure. Näitlejatel on Indias kavas osaleda teatrialase õpikoja seminaril. Inimese kohta loodavad nad kokku raha saada veidi üle 200 000 krooni.

"Tegu on kultuuriinimeste palkasid arvestades kuluka reisiga, mistõttu tuleb meil Austraalias töö- ja puhkeviisaga raha teenida, et reisi jätkata," ütleb Karol Kuntsel. "Meie taotlus oli väga põhjalik - riikide kaupa on kirjas, kus mida teeme, kui kaua oleme ning kui palju on omafinantseeringut." Ka olevat Kuntseli sõnul lepingus punkt, mille järgi tuleb ebaõnnestumiste ja plaanide mittetäitmise korral raha kultuurkapitalile tagastada.

Kultuurkapitali juhataja Raul Altmäe möönab, et ta polegi taotluste sisuga kursis, sest selleks olevat teised inimesed. Ta on kursis, et kõnealustes taotlustes on sageli palju "õhku" - enamasti küsitakse suuremaid summasid, kui kultuurkapital toetada saab.

Tema sõnul peavad reisil käinud esitama kultuurkapitalile aruande ja kuludokumendid. "Kes aruande võlgu jäävad, satuvad musta nimekirja ja stipendiume ega toetusi enam ei saa," lausub ta.

Altmäe tunnistab, et toetuste eraldamisel mängivad suurt rolli isiklikud suhted ja sümpaatiad - Eesti on ju nii väike. "Eks siin on käinud mitmeid inimesi, kes jalaga ukse lahti löövad ja raha nõuavad," muigab ta. Kuhu täpselt ümbermaailmaseltskond end täiendama läheb, Altmäe täpselt ei teagi.

Ka kultuuriminister, kultuurkapitali nõukogu esimees Laine Jänes pole oma pead vaevanud esitatud rahataotluste sisuga. "Kultuurkapitali sihtkapitalides langetatavatesse otsustesse kultuurkapitali nõukogu esimees ei sekku," ütleb ta. "Neid otsuseid langetavad sihtkapitalidesse kuuluvad eksperdid ja neid loomingulisi ettevõtmisi on oma ala asjatundjad heaks heaks kiitnud."

Riigikogu kultuurikomisjoni esimees Peeter Kreitzberg on toimuva suhtes kriitiline. "See jätab Eestist mulje, justkui oleks me tohutult rikas riik, kõik on tehtud ja raha pole enam kuhugi mujale panna," ütleb ta. "Ma mõistan, kui reisile minnakse koolitusele ja enda harimiseks, kuid lihtsalt kultuurireisid…Tegu on pimedate projektidega. Isegi kui selliste reisiprojektide õigsust ei saa vaidlustada, on asi paigast ära."

Kreitzbergi sõnul peaksid rahastamise reeglid kultuurkapitalis olema selgemad. Ta lubab kindlasti teema arutamiseks kohtuda kultuuriminister Jänesega ning temalt selgitust pärida.

"Kultuurkapitali rahastamise reeglid on vaja läbi vaadata," lisab ta.

Minu Kuuba-reisi eesmärk on jätkuv huvi "punase režiimi" vastu maailma erinevais paigus. /…/

Pole vast saladus kellelegi, et peale Fidel Castrot pole see riik enam endine. Ja kauaks siis seda enam. Mind huvitab väga, kuidas toimib "punane režiim" sel saarel. Enne Vietnamisse sõitu tekkis mul plaan käia Kuubas, et koguda materjali ja teha lavastus, mis käsitleks NSV Liidus sündinud, seal oktoobrilapseks, pioneeriks ja komsomoliks löödud noormehe suhet kapitalistliku maailmaga ajal, mil piirid olid veel kinni.

Ma ei tea lubada, kas eelpool kirjeldatud lavastus mõttest lavale jõuab, küll aga on keskkonnavahetus minu tulevastele rollidele ja lavastustele kasuks. Sestap olen tänulik, kui leiate võimaluse reisi toetada.

Üks näitlejatest, kes 2006. aastal Indiasse enesetäiendamisreisile sõitis, oli Mait Malmsten.

"See pole saladus, et selliseid reise toetatakse. Tolle reisi korraldas Budismi Instituut. Käisime Indias mööda kloostreid, kohtusime laamaga, nägime sealset kultuuri," räägib Malmsten.

Ta ütleb, et kunagi ei maksta kinni kogu reisi, vaid osa - kas majutus või näiteks lennupiletid.

Miks just näitlejad on sellist hüve aastaid kasutanud, ei oska ta öelda.

"Usun, et tegu pole privilegeeritud seltskonnaga, vaid lihtsalt ettevõtlikkusega. See raha pole kindlasti mitte poe taga õlle joomiseks, vaid enesetäiendamiseks," kinnitab Malmsten.

Näitlejate liidu vastutav sekretär Eneken Priks möönab, et aastal 2005 eraldati temalegi 14 600 kr kultuurireisiks Indiasse.

"Sain lennupiletite raha. Eks kogu India on üks suur kultuur. Võin öelda, et tänu sellele reisile toimus järgmisel aastal reis Indiasse, kuid juba paarikümne näitlejaga. Leidsin, et seal peaks käima ja sellest osa saama rohkem inimesi," räägib Priks.

Tema sõnul võib iga näitleja enesetäiendamisreisiks raha küsida, kuid eelarve peab olema põhjendatud.