Raul Altmäe - Endise politseiniku peidus pool

"Selle ametkonna tegemisi ja enda tegemisi selles ametkonnas ei ole kombeks kommenteerida," vastab Altmäe pärimisele kaheksa kaitsepolitsei palgal oldud aasta kohta. Suhtlus Altmäega käib meilitsi küsimuste-vastuste vormis, sest telefoniintervjuust ta keeldub.

Mees vastab kõikidele esitatud küsimustele kenasti, ent napilt ja konkreetselt. Hea seegi, sest tema esimene reaktsioon - "Ma ei pea ennast kirjutamisväärseks persooniks ja Äripäev on mind ühes viimatises kirjatükis ebaadekvaatselt tsiteerinud" - ei ennustanud algul just kõige sõbralikumat suhtumist.

Teatud tõrksust näitab üles ka mõni Altmäe sõber. Näiteks tema klassivend ja praegune kultuuriministeeriumi kantsler Siim Sukles: "Tunnen Rauli alates viiendast eluaastast ja oleme väga head sõbrad siiamaani. Ja just seepärast ei ütle ma Rauli kohta mitte ühtki sõna. Sõber ongi sellepärast sõber, et ei räägi sõbrast ajakirjandusele."

Seevastu teine klassivennast sõber, Haapsalus asuva Nurme õmblusvabriku müügijuht Lauri Väli meenutab meelsasti, kuidas nad kõik Haapsalu keskkoolis tollel ajal ainulaadses muusikateatris Pöialpoiss kaasa lõid.

"Raul kui trompetit hästi valdav poiss mängis muidugi orkestris, mina püüdsin laval mulle antud vokaalrolli täita ja Sukles oli transamees ehk liigutas juba siis lavataguseid protsesse," pugistab Väli naerda.

Nii Väli kui ka mitme teise Raul Altmäed hästi tundva inimese kinnitusel ei tulnud neile omal ajal sugugi üllatusena, et ligi kümme aastat jõustruktuurides töötanud Altmäe 2002. aastal kannapöörde tegi ning edukalt kultuurkapitali juhatajaks kandideeris.

"Raul otsis uut väljakutset, sest ilmselt mõistis ta, et ühe teemaga ehk riigipoolse järelevalvega ei taha ta lõpmatuseni tegeleda," räägib Altmäe endine kolleeg andmekaitseinspektsiooni päevilt Gina Kilumets.

"Pealegi on Raulil ju kogu aeg kultuuripisik sees olnud. Kui me ikka väga nuiasime, siis mängis ta meile trompetit. Ja muide, tal on väga selge ja hea lauluhääl. Profid nimetavad sellist häält kandvaks hääleks."

Haapsalu Gümnaasiumi direktor, omaaegse muusikateatri Pöialpoiss dirigent Andres Ammas mäletab Raul Altmäed kui ergast, selge silmavaatega ja tublit orkestriliiget.

"Haapsalu muusikakoolis oli tol ajal üldse väga tugev trompetikoolkond," rõhutab Ammas ja lisab, et Altmäe hilisem kultuuriametniku karjäär on talle väga meeldivaks üllatuseks olnud.

Raul Altmäe ema Maie Altmäe kinnitusel tahtis Raul ise muusikakooli minna ja just nimelt trompetimängu õppima.

"Näiteks akordionit nimetas ta pulmapilliks," räägib Maie Altmäe. "Raulil on muusikaanne looduse poolt antud ja kodused ei pidanud teda muusikaõpingutes absoluutselt tagant utsitama."

Raul Altmäe õde, Põhja-Eesti Regionaalhaigla kardioloog Riina Vettus meenutab muigvelsui, kuidas ta pidi lapsepõlves viis aastat noorema venna pillimänguharjutusi taluma.

"Ma tagantjärele mõistan küll, et Raul pidi trompetimängu kodus harjutama, kuid tookord tundus mulle peaaegu alati nii, et kui mina tahtsin rahus olla, hakkas Raul trompetit vingutama ja tagatipuks ulgus meie tollane bolonka-tõugu koer trompeti piuksatustele kaasa," sõnab Vettus.

"Nüüd ma vaatan ja kuulan heldimusega Rauli poega, kes käib isa rada ja õpib Saku muusikakoolis samuti trompetit."

Riina Vettus tunnistab, et ühtäkki, mingil hetkel, sai tema tüütust nooremast vennast Raulist ootamatult igati mõistlik inimene, kes on talle teinekord väga suureks toeks olnud.

"Raul pakatab optimismist, ma pole teda kunagi kuulnud virisemas," lausub Vettus. "Talle on jäänud ustavad sõbrad lapsepõlvest peale. Juba see ütleb inimese kohta palju."

Raul Altmäe enda sõnul pole ta tegelikult juba paar aastat trompetit mänginud.

"Samuti pole viimasel ajal kahjuks jõudnud nii tihti, kui tahaks, Jõelähtmele golfi mängima ega kaasa lööma Oleviste baptistide koguduses," kirjutab Altmäe vastuseks Äripäeva küsimustele.

"Aga oma mõtetes olen ikka koguduseliikmetega. Usk annab hingerahu, arusaamise, eluväärtused ja palju muud."

Oleviste koguduse vanempastor Siim Teekel ei tee koguduse elust ajutisest eemalejäämisest suurt numbrit.

"Kõige tähtsam on, et vahekord jumala ja kaasinimestega oleks korras," rõhutab Teekel. "Raul Altmäe oskab väärtustada ühiskonda ja mis peamine: ta on aus ning sirgjooneline."

Skandaalse mänguri Avo Viioli asemel 2002. aasta oktoobris Eesti Kultuurkapitali juhatajaks saanud Raul Altmäe oli selle nädalani ajakirjanduses suhteliselt harva esinev persoon.

Kulka tiksus omasoodu ja sihtkapitalid määrasid igal aastal kultuuriinimestele miljoneid toetuskroone.

Kõik olid justkui rahul. Vist vaid korra, 2004. aasta oktoobris nurisesid filmimehed meedias, et audiovisuaalse sihtkapitali liikmed on jaganud üle kahe miljoni krooni endaga seotud filmiprojektide toetuseks. Kuni selle nädala algul jõudis avalikkuse ette info, kuidas näitlejad on üha enam hakanud kasutama kultuurkapitali toetusi eksootikareisideks ja kirjanikud soetanud saadud raha eest arvuteid. Riigikontrolli arvates on tegu eetikaküsimusega ja toetuste õigluse eest peaks vastutama kultuurkapitali nõukogu.

Altmäe tunnistab, et kuna väga paljud inimesed pole siiamaani mõistnud, miks kirjanikul on vaja arvutit, rahvatantsijal rahvariideid ja mõnel teisel kultuuriga tegelejal muud toetust, tuleks selgitustöö kultuurkapitali toimimise mehhanismi kohta käsile võtta.

Targa juhina kasutabki Altmäe pakutud võimalust selgituseks. "Vastavalt 1994. aastal vastu võetud Eesti Kultuurkapitali seadusele on osa alkoholi- ja tubakaaktsiisist ning 46 protsenti hasartmängumaksust antud kultuuriinimeste endi kätte, et nad - teades oma valdkonna vajadusi - teeksid kultuuri arendamise nimel oma valdkonnas parimaid ja õiglasemaid otsuseid," kirjutab Altmäe e-kirjas. "Otsuseid tegevates sihtkapitalides istub seitse oma valdkonna aktiivset inimest, kes omakorda roteeruvad iga kahe aasta tagant."

Eesti Kultuurkapitali eksjuht Avo Viiol ei soovi kommenteerida ei Altmäe ega kulka tegevust. "Olen võtnud põhimõttelise hoiaku, et mida vähem minu nime kultuurkapitaliga seostatakse, seda parem," lisab Viiol.

Arvan, et on turvaline usaldada kultuurkapitali raha sellise mehe kätte, kes juba oma välimuselt on sportlik ja jõuline. Lisaks on Raul Altmäes spordimehele omast täpsust ja rahu. Kuna Altmäe haridus ja varasem elukäik pole humanitaarpõhine, siis puuduvad tal eelistused ning ta suhtub rahaküsimustesse objektiivselt.

Rauli kohta võib õigusega öelda, et endise julgeolekutöötaja vormi sees peitub loomeinimese vaim. Oskus ühel hetkel olla asendamatu seltskonnahing ja järgmisel viimase tilgani printsipiaalne ametnik - see on Rauli oskus teha elus ootamatuid kannapöördeid.

Põhimõttekindla mehena, kes kunagi ei anna ühtegi lubadust, mida ta ise täitma ei oleks valmis, oli Raul omal ajal sõprade arvates kahtlemata väga hea valik oma praegusele ametikohale. Samas, nagu aeg on näidanud, pole printsipiaalsus mitte alati kõigile meeltmööda.

Tunnen Rauli juba ühisest teenistusajast kaitsepolitseis. Mina kutsusin teda omal ajal ka tööle andmekaitse inspektsiooni.

Rauli iseloomustamiseks sobib väga hästi väljend "tugevad käed siidikinnastes". Selline inimene on sõbralik, viisakas ja soe. Aga samas pole ta kunagi familiaarne ja mitte kunagi pehme. Ta on konkreetne. Ta suudab ka ebameeldivate otsuste tegemisel jääda soliidseks. See on väga hea juhi omadus. Korrektse inimese ja väga hea suhtlejana sobib Raul ideaalselt tegelema tundlike loomeinimestega.