Villa Lokaator

Paldiski külje all, ümbruses ja ka sees vedeleb suur hulk sõjaväerajatiste varemeid. Linn asub looduslikult väga kenas paigas, ent seni pole uue Eesti areng seda ressurssi väga palju ära kasutada saanud. Piirkonda on peetud kahtlaseks, ohtlikuks ja ehk räpasekski.

Millal viimati Paldiskis käisite? Praegu näeb see rohkem välja nagu mõni muinasjutulinn, kus kõik on puhas ja korras. Koledad barakid ja ühiselamud linna keskelt on lammutatud, kadunud on ka paljudes õõva tekitanud pentagon. Juba mängib rolli ka pealinna lähedus, nii et sealt ja isegi sinna käiakse tööl.

Arhitektide Siiri Vallneri ja Indrek Peili projekteeritud betoonvilla paikneb linnast veidi eemal mere ääres looduskaunis kohas. Nii lähedale merepiirile tavaliselt ehitada ei lubata, kui seal just mõne vana maja või rajatise varemeid või vundamenti ees pole. Ja siin ulataski tellijaile abikäe Punaarmee, kes omal ajal kaitserajatiste müüre ladudes praegustest ehituspiirangutest mõeldagi ei osanud.

Villa Lokaator nimeks saanud eramule andis arhitektide liidu žürii 2006.-2007. aasta parima peremaja tiitli just nõukogudeaegse sõjaväearhitektuuri varemetesse moodsa vormi integreerimise eest. Peale selle, et lubatud ehitusala jäi täpselt vana baraki piiresse, soovis tellija ka, et arhitektid sellest doonorist veidi inspiratsiooni ammutaksid. Valminud maja kannab endas kahtlemata teatavat militaarset konnotatsiooni.

Omanik soovis veel, et võimalusel vana baraki ehituslikke osi alles hoitaks. Nende konserveerimisega oli tükk tegu, sest silikaattellistest müürid olid kehvas seisus. Silikaatseina eksponeeritakse nüüd ruumi kahes otsas.

Kuna maja tohtis ehitada sama suurele aluspinnale, kui oli kasarmu oma, oleks maja tulnud liiga väike. Arhitektid on lisanud majale mõlemad, nagu märkis parimate eramute näituse kuraator Ene Läkk, ühe kõrva ehk lokaatori, kuhu paigutasid kaks teise korruse apartementi. Kummassegi saab mööda oma treppi. Tulevikus, kui lapsed suuremad, jääb üks vanematele, teine lastele.

Üles kerkis Eesti oludes tavaline küsimus: kui meri jääb põhja, siis kuidas teha nii, et oleks merevaade? Olukord lahendati ümmarguste katuseakendega. Lisaks on teise korruse lokaatoritel aknad nii põhja kui ka lõunasse, samuti esimesel korrusel, kus lõuna poole on vertikaalsed maast laeni aknatriibud. Nii jätab lõunakülg taotluslikult punkri mulje.

Militaristlikult napp ja askeetlik maja on just sisekujundusega muudetud hubaseks koduks, kus lokaatorite abiga võimendub kena asupaik merekaldal veelgi. Piltidelt võib maja näida üsna suur, ent tegelikult pole see sugugi villalikus mastaabis, pigem on tegu ikkagi eramuga.

Teepoolsel küljel on maja punkrilikku ilmet meelega säilitatud. Tegemist pole lihtsalt betoonkastiga, mis peab kore ja ehe välja nägema ning võib asuda ükskõik kus. Selline arhitektuurne lahendus on valitud kohast, krundist ja doonormajast lähtuvalt, kasutades just siit võrsuvaid arhitektuurseid lahendusi.

Loodetavasti jätkub neid julgeid, kes kunagise keelatud linna ümber laiuvasse barakkidega pikitud loodusesse sama tagasihoidlikult jõulisi kodusid rajada unistavad. Piirkond ja Eesti arhitektid on selleks igal juhul valmis.

Fotod: Martin Siplane

Autor: Urmas Oja