Tõehetk?

Julgustav on näha, et vaatamata kirgedele, mis on lõkkele löönud riigieelarvest kultuuri rahastamise ümber, on tänane Puhkepäev täis uudiseid väärt ja põnevatest kultuurisündmustest. Mõistagi olid need planeeritud ajal, kui veel nii ähvardavaid pilvi pea kohal polnud, kuid on siiski lohutav, et jääb-ära-kuulutusi tuleb ette haruharva.

Ilmselt tunneb suur osa eestimaalasi praegu sama tunnet, mida kultuuriinimesedki - et neile tehakse ülekohut. Kuid julgustav on lugeda meie tipptegijate sõnu, et nad ei anna alla ega pane pille kotti. Teatrit on tehtud igasugusel ajal ja igasuguste rahadega. Eestlane on ju alati keskmisest töökam ja nutikam olnud. Kuid tõepoolest - nutikuse ja vaesuse vahel jookseb õhkõrn piir ning selle tajuminegi on erinev.

Kui Rimi või Stockmanni asemel võib toidukorvi ära tuua ka kodu lähedal asuvast Säästumarketist ning häda pole tegelikult midagi, siis säästuetendusele või -kontserdile kardaksin ma küll sattuda. Tahtmata kedagi solvata, ei kujuta ma ette seltskonda käberlinskeid juhusliku mööbli vahel laval omasoodu toimetamas. Mõnda aega võib ju see isegi uudne ja naljakas tunduda, kuid kui kauaks?

Tugevad sündmused peavad jääma, et meie sisemaailma rikastada. Et seltskonna jututeemaks võiks olla tõepoolest midagi väärtuslikku. Ma ei taha alavääristada telemeelelahutajaid, aga kas "Tõehetk" ongi tõepoolest lagi?