Eelarve vaevleb maksupuhitistes

Eelmisel aastal polnud riigikogus eelarve teemal mingit diskussiooni, isegi Keskerakond ei suutnud selle läbiminekut pidurdada. Küllap läheb ka tänavu riigieelarve riigikogust läbi enam-vähem samal kujul, kui koalitsioon selle kokku lepib. See tähendab, et kogu töö tuleb ära teha valitsuses.

Valitsus aga ei kipu tööd tegema. Selle asemel raisatakse aeg kraaklemisele ning ainsa lahendusena kõigile muredele nähakse maksutõuse. Juba on käidud gaasi-, tubaka- ja alkoholiaktsiisi kallal, ähvardati kütuseaktsiisi tõusuga, ühtlustati käibemaks, kavandatakse automaksu. Nüüd kõneletakse käibemaksu tõstmisest seniselt 18 protsendilt 20-le.

Äripäevale selline suhtumine ei meeldi. Kerge on arvata, et kulusid kärpida pole vaja, kui piisab tulude suurendamisest. Kui puudu jääb, kergitame paar protsendikest mõnda maksu. Lihtne, just nagu rahatrükimasin!

Eesti majanduspoliitika häda on, et seda tehakse aastase või äärmisel juhul kaheaastase perspektiiviga. Maksude tõstmise mõju piirdub poliitikute arvates sellega, kui palju raha see järgmise või ülejärgmise aasta eelarvesse toob. Ah et majandus kestab kauem kui aasta või kaks? Ah et otsustel on pikaajalised mõjud? Aga miks peaks sellega arvestama need, kes ei pruugi mõjude ilmnedes enam valitsuseski olla?

Iga mure on vesi opositsiooni veskile. Nii see poliitikategemine käib: kord on Vestmann peal, kord Piibeleht. Lõbus kemplus annab tööd ja leiba paljudele.

Kahjuks poliitikud siiski midagi ei tooda, toodavad ettevõtted. Ja poliitikute leib tuleb ettevõtja laualt. Mida rohkem uljaste valimislubaduste täitmiseks, populistlikuks laialijagamiseks ja riigiaparaadi õlitamiseks kokku kahmitakse, seda vähem jääb ettevõtjatele alles huvi ettevõtlusega tegelda. Või vähemalt teha seda siin, Eestis. Maailm on lai, tootmise võib kolida Indiasse ja kontori Bermudale. Aga kas on tingimata vaja ettevõtjaid selleni viia?

Pealegi tõstab järsk maksutõus järsult ka inflatsiooni. Riigi majandusprognoosid põhinevad ootusel, et inflatsioon järgmisel aastal pidurdub. Ent kui maksud üksteise võidu kerkivad, miks peaks inflatsioongi aeglustuma? Alles hiljuti ilmus vahepeal juba utoopiliseks muutunud euro Eesti poliitikute kõnedesse tagasi, just inflatsiooni jahtumise lootuses. Kuidas ta siis nii ruttu meelest läks?

Äripäeva muudab murelikuks seegi, et maksude tõstmine on libe tee. Tulude niisugune kasvatamine teeb ka kulutuste kasvatamise kergeks. Näeme seda juba eelmisest eelarvest peale: eufoorias jagatud lubadusi ei kiputa ka siis tagasi võtma, kui häda käes. Püüaks ehk siiski enne allakäiguspiraali pidama saada?

Autor: ÄP