Harilikud inimesed ebaharilikes oludes

Noore, andeka ja juba ohtralt isikunäitusi teinud kunstniku väljapanek justkui parafraseeriks tema enda elu ja nägemust.

Kuusing ei olnud üks neist, kes juba väikese põnnina kunstikoolis värvidega mängimas käis. Ei alustanud ta ka oma keskkoolijärgseid õpinguid kunstist, vaid hoopis kuskilt kaugemalt. Küll aga ei lasknud kutsumus end kaua oodata. Peagi tegi Kuusing kannapöörde ja läks õppima Pärnusse, alternatiivse kunstikooli nišši täitvasse Academia Non Gratasse.

Peeter Alliku õpilasena Academia Gratas on Kuusingu töödes ka omajagu õpetaja mõju, seda eelkõige vormikeeles. Sellel näitusel üleval olevate tööde inspiratsiooniallikaks on peamiselt olnud performance'id, kus Kuusing ka ise osalenud.

Kuusing proovib kaks asja ühte sulandada - liikuv ja vahelduv tegevuskunst ühelt poolt ja teiselt poolt maali kahemõõtmeline pind.

Näitusel esitletav töödekomplekt meenutab eesti kunsti 80ndatel, kui maalikunstis oli moesõnaks omamütoloogia.

Tundub, nagu looks ka Kuusing sürrealistlikke, mütoloogilise sisu ja väljanägemisega pilte. Aga sellele mütoloogiale ei leia sarnast. Kunstnik on erilisel viisil kombineerinud oma fantaasia, õrnalt puudutanud nii üldmütoloogilisi teemasid kui ka tänapäevamüüte. Ta on vorminud sellest kõigest parajalt mitmetähendusliku ja meelierutava tulemuse.

Toomas Kuusingu huviobjektiks on inimesed, kõige tavalisemad, harilikud inimesed nagu ta ise. Kuid need tavalised inimesed on ta asetanud kõige ebatavalisematesse situatsioonidesse.

Näiteks kõrtsistseeni kujutav töö "Mul on täid" (2007). Figuuride ja detailidega üleküllastatud maal jätab ebamaise mulje, hämara kunstliku valgusega ruumis viibivad inimesed loovad kohati hauataguse pildi. Maal on avatud, pannes maali ees seisva vaataja tundma, nagu istuks ta kõigi nende imeliste sigade ja täideotsijatega ühes lauas.

Kuusingu maalidest õhkub ajatust, tema tööd nagu hõljuksid kuskil mujal dimensioonis, kus nii inimestele kui ka loomadele kehtivad teised reeglid - kui neid reegleid üldse on.

Kunstniku pildid jutustavad lugusid, aga jätavad ruumi ka vaataja fantaasiale. Näiteks on tööle, mis kujutab laua taga istuvat vanameest ja pelikane, pandud pealkiri "Jumal". Mängides mitmetähenduslikkuse ja jälgede segamisega, paneb Kuusing kord imestama, kord mõtlema.

Autor: Ragne Nukk