Arhitekt Karli Luik on vaikne võitja

Salto arhitektibüroo, mille heaks Karli töötab, sai neli aastat tagasi alguse mitme noore arhitekti ühisest eesmärgist arhitektuurikonkurssidel osalema hakata.

Pead pandi kokku ning varsti oli selge, et ühendus õigustas end igati - ettevõttesse koondunud inimeste omavaheline klapp ning vastastikune ideede tasakaalustamise oskus oli juhtunud nii hea, et väljavalitud konkursse hakati ühiste projektidega riburada võitma.

Üks Salto arhitektidest-ideegeneraatoritest on algusest peale koos Ralf Lõokese ja Maarja Kasega olnud Karli Luik. Üheskoos tehakse ka enamik projekte.

Karlile ühine töökorraldus meeldib. Selles näeb ta võimalust oma ideedele juba kujunemisjärgus maksimaalset vastukaja saada, samuti head võimalust edasi areneda ja juurde õppida. "Meil ei ole nii, et igaüks nokitseb oma nurgas. Mingis etapis jagunevad väiksemad tööd küll ära, aga esimesed arhitektuursed otsused püüame teha koos. Kuna igaühe vaated ja küljed on veidi erinevad, siis käib iga uus mõte mitmest filtrist läbi. Ma arvan, et lõpptulemus, mis niimoodi välja tuleb, on kokkuvõttes kõikidest teistest variantidest kõige tõesem," arvab Karli.

Karliga juttu ajades jääb mulje, et tegemist on inimesega, kes huvitub tuhandest asjast ning kellel on võime üha ja üha vaimustuda hetkedest, millega elu teda kokku viib. Ainuüksi tema haridusteed vaadates jääb silma mitmesuunaliste huvide paljusus. Ta on ennast täiendanud nii semiootika, inimgeograafia kui ka soouuringute valdkonnas. Ülikooliõpinguid alustades kaalus ta aga lisaks arhitektuuri erialale ka usuteaduse õppimist.

Janunemine uute ja erinevate teadmiste järele võiks olla joon, mis Karlit inimesena kõige paremini iseloomustab. Eks arhitektitöös kajastub see ka. "Ma püüan olla avatud kõikidele ideedele, mis ette tulevad," ütleb Karli ning märgib, et oma töös tal mingeid korduvaid eelistusi kas materjalide, tehniliste lahenduste või stilistiliste momentide osas ei ole.

Karli peab ennast sallivaks inimeseks ning tema eesmärk ei ole ilmtingimata oma ego teiste arvel esiplaanil hoida. Võit pole Karli jaoks peamine motivaator, et asju hästi teha. "Arhitektuur ei ole tegelikult selline võistlus, et kes kõige parema mõtte välja mõtleb. Oluline on see, mis neist mõtetest lõpuks saab. Ma ei ole kunagi pidanud kahetsema, et näe minu üks või teine idee maha suruti. Ju ei olnud see siis parajasti selline nagu vaja," arutleb Karli.

Kuna Karli on tegevarhitektina üsna noor ning arhitektuur on valdkond, mille paberilt ehitusse jõudmine omajagu aega võtab, siis on Karli projekteeritud töid reaalselt valmis saanud veel üsna vähe. Erinevaid projekte, sealhulgas ka võitudega pärjatuid, on aga kogunenud juba omajagu ning üksteise järel saavad need ka valmis hooneteks.

Noorust peab Karli arhitektitöö tegemise juures praegu eeliseks. "Vanematel arhitektidel kujuneb mingil määral välja oma käekiri ning selged reeglid, kuidas nad asju teevad. Noorena ma ehk ei ole oma harjumustes veel niivõrd kinni ning suudan uutele tingimustele värskelt ja uutmoodi läheneda," ütleb Karli.

Esialgu jagub Karlil vaimustust iga uue töö jaoks, sest nagu ta ise arvab, pole igavat tööd arhitekti jaoks olemas - kui vähegi mänguruumi lubatakse, saab kõike teha nii, et see oleks põnev nii endale kui ka teistele. "Asju saab teha mitut moodi. Ka näiteks supermarketi projekti saab teha põnevalt," on Karli seisukoht.

Karli ei taha oma ideedega maailma vallutada ega ümbritsevat keskkonda oma tahte järgi ümber painutada. Tema usub, et kui ta teeb oma tööd nii hästi, kui oskab, siis see ongi see, millega ta oma panuse maailma edasiarenemisse anda saab.

Ja nii see tundub ka olevat. Igatahes Karli arhitektiametiga kaasnevad boonusena tunnustus ning auhinnavõidud, mis viitavad sellele, et tema on oma töötegemisega õigel teel.

Tunnen Karlit ligi kümme aastat vist, aga ega iseloomustada ole sellegipoolest kerge, sest kuigi omamoodi väga avatud suhtleja, ei ole ta südamepuistaja sorti. Ta on pigem üldistavat ja sünteesivat tüüpi, kui pisiasjade kallal nokitseja - pigem struktuurid, kui detailid.

Tal on akadeemilised juured ja arhitekti kohta veidi ootamatu hariduskäik, pluss erk ja eelarvamusteta uudishimu kõikvõimalike asjade suhtes, mis annavad kokku üsna avara maailmanägemise ja terava pilgu.

Ma arvan, et Karlil on päris parasjagu sisemist sõltumatust ja oskust võtta olukordi nii, nagu need tulevad. Töövõime ja saavutusvajadus on tal mõistagi kõrged, aga see ei ole selline enesekriitikast piitsutatud perfektsionism, vaid pigem kirglik soov võita mäng.