Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Meretranspordi tarneklausleid kasutatakse vales kohas
Vastutuse küsimus on sama tähtis kui kulutuste jaotus, tihti tähtsamgi.
Üks tarneklauslite üldiseid väärkasutusi on seotud ainult laevaveol kasutatavate klauslitega. Mingil juhul ei tuleks kasutada FOB-, CFR- või CIF- ega ka teisi laevaveo tarneklausleid juhtudel, kui laevavedu pole üldse võimalik.
Osa praktikute kõnepruugis tähendab FOB-tingimusel tarnimine seda, et veo korraldab ostja. Ent kirjalikus lepingus ei tohiks olla mingil juhul tarnetingimuseks näiteks "FOB Mäo", vaid "FCA Mäo".
Näiteks on Mäos asuv Eesti ettevõtja sõlminud eksportlepingu Islandi ettevõtjaga tarneklauslil "FOB Mäo". Tarneklausel FOB pandi lepingusse Islandi poole survel. Mõlemad pooled said valitud tarneklauslist aru, et kauba veo maksab kinni ostja alates Mäost. Mõlemad teadsid, et kaup veetakse Mäost autoga Pärnu sadamasse ja laaditaks seal laevale. Teel Pärnusse sõitis auto kraavi ja kogu kaup hävis. Ostja tahtis, et müüja kauba tasuta asendaks.
Müüja väitis, et kuna vedu oli ostja tellitud, peab ostja ka vastutama veo ajal juhtunu eest. Ostja väitis vastu, et vastavalt FOB-tarneklauslile läheb vastutus kauba eest müüjalt ostjale üle hetkel, kui kaup ületab lähtesadamas laeva reelingu. See on ka tarnehetk. Kuna kaup ei olnud sadamasse veel jõudnud, polnud õnnetuse hetkel toimunud ei tarnet ega vastutuse üleminekut müüjalt ostjale. Järelikult oli vastutus müüja poolel ja müüja peab juhtunu eest vastutama. Vaidlus on jõudnud kohtusse ja tulemus ei ole teada.
Kui pooled oleks kasutanud õiget tarneklauslit FCA, poleks seesugust vaidlust saanud üldse tekkida.
Autor: Tiit Tammemäe