Tagantjärgi tarkus

Inimloom, ainuke loom loomariigis, kes valdab tagantjärele tarkuse tehnikat. Enne ütleb, siis mõtleb. Enne loobib prügi maha, siis organiseerib 50 000 inimest seda koristama. Enne hävitab metsi ja tapab loomi ning alles siis asub neid kirglikult päästma. Enne viskab suures vihas pommi, siis saadab kaastundest humanitaarabi. Enne laenab ennast lõhki, siis hakkab mõtlema, et kust kurat selle kõige tagasimaksmiseks raha leida. Nimekiri jätkuks siinkohal pikalt.

Iseenesest tegemist ju kuldaväärt oskusega, sest tagantjärele tarkusest ja vigadest pidavat õpitama. Ent seda siis, kui pole liiga hilja, ja on, kellelt õppida. Ja ikkagi ei õigusta asjade hilisem parandamise püüd algset arulagedust ja mitte grammi võrdki ettenägelikkust.

Ajendi nende ridade kirjutamiseks sain taas kord filmist, seekord oli selleks kinos jooksev "Seitse elu" Will Smithiga peaosas. Film, mis räägib surmast, eneseohverdusest, vigade parandamisest ja kultuuritusest. Täpsemalt liikluskultuuritusest, mis traagilise õnnetuse põhjustab ja mida tagantjärele tarkuse abil enam kuidagi heastada ei saa. Viimane õigupoolest ei maksagi liikluskultuuris suurt midagi.

Et aga tagantjärele targutamise vajadusest kaks sammu ees olla tasuks ehk mõnigi kord ka mõelda enda tegude ja tegematajätmiste, otsuste ja otsustamatuse potentsiaalsetele negatiivsetele külgedele, et oskaks lihtsalt valmis olla ja kehvi olukordi vältida. Kulunud sõnad aga vajavad aeg-ajalt üle kordamist.

Seega vähem tagantjärele tarkust ja rohkem ettenägelikkust meie õue peale.