Kultuur, jõukuse alustala

Globaalne majanduskriis esitab Eestile kahekordse väljakutse. Esiteks sai Eestile osaks mitme miljardi krooni suurune kahjum. Teiseks toimus kõik just ajal, mil Eesti õitseng võimaldas kujutleda teed püsiva majandusliku heaoluni.

Nüüd on Eesti sunnitud seda topeltväljakutset silmas pidades kriisile reageerima.

Eesti majandus elavnes, ergutatuna investorite soovist teenida kiiret raha. Kuid tähelepanuta jäi vajadus käsitleda majandusarengut aeglasemalt, enam kultuuri kaasavalt ning jätkusuutlikumalt.

Edaspidine tegevus peaks nüüd tasakaalustama nägemust kriisiga toimetulemisest ja heaolu suurendamisest nägemusega edasisest püsivast arengust kultuuriliste väärtushinnangute seisukohast.

Õiguspärased majandusotsused ei teeni ainult isikliku rikastumise eesmärki, vaid nõuavad ka avalikkuse ja riiklike huvide eest seismist. Kui iseseisvusele järgnenud aastatel hakkas Eesti nautima uut heaolu taset, siis kogu selle aja jooksul olid eestlased teadlikud ka millestki olulisest, mis tegelikult loob rahvusliku kokkukuuluvustunde. Selleks on arusaam, et heaolu ei tohiks meid sundida minetama olulisi kultuurilisi väärtushinnanguid.

Iseseisvuse eest võitlemise ajal sidus eestlasi ihalus rahu ja vabaduse järele, tugevad tunded isamaa vastu ja usk Eesti tööeetikasse. Nüüd arutlevad aga paljud, kas ausameelsus ja tubli töö on ikka veel au sees või on need asendunud põhimõttega "nii palju kui võimalik, nii kiiresti kui võimalik".

Rahva jõukus seisneb tema võimes muuta kultuurilised väärtushinnangud ja rahvuslik identiteet rikkuse ja heaolu aluseks.

Me näeme seda Belgias, kus ollakse uhked oma õlle üle; Prantsusmaal, kus tuntakse uhkust juustu, veini ja moe üle; ning Kreekas, kus uhkustatakse laevandusega.

Eestil, nagu Kreekalgi, on au olla mitte ainult ajalooliselt oluline kauplemiskeskus, vaid ka potentsiaal saada väljapaistvaks kosmopoliitseks keskuseks.

Kosmopoliitsed keskused on läbi aegade taganud võimaluse arendada kultuuri ja kunsti ning oma maailmavaadet (filosoofiat). See on alati mänginud tähtsat rolli kultuuri võimes nii turiste ligi meelitada kui ka finantskeskust üles ehitada.

Eesti kultuurilised väärtushinnangud on tegelikult kooskõlas liberaalse demokraatia ja vabaturu põhiprintsiipidega. Eestlased eelistaksid ajada oma isiklikku äri ilma valitsuse sekkumiseta. On siiski ilmne, et kriis toob kaasa riigi suurema sekkumise.

Majanduse planeerimisel peab silmas pidama, et püsivat arengut on kõige parem kavandada rahvuslikku eripära arvestades.

Saksa inseneriteadus on siinkohal hea näide. See on maailmakuulus, aga samas peegeldab see ka sakslaste kultuurilisi väärtushinnanguid: mure tehniliste üksikasjade pärast; veendumus, et iga asi peab olema omal kohal, ning ülim korralikkus.

Rahva majandusliku õitsengu eesmärgiks on soodustada kõigi ühiskonna liikmete heaolu suurenemist. Just inimesed on need, kes teevad heaolu loomise nimel tööd, ja inimesed on need, kes kannatavad, kui see on ohus. Kriisiga toimetulek ja sellest väljatulemine on rahvusliku meelelaadi küsimus.

Majandusel on tõusud ja langused, aga väärtushinnangud ei muutu.