Investori dilemma riskantsel ajal

Majanduskriisi ajal on raha kuningas, kuninganna ning kuninglik perekond, lausus mõni nädal tagasi võrguseadmete tootja Cisco Systems juht John Chambers, viidates tuntud ütlusele cash is king.

Ehkki tema sõnum oli suunatud ettevõtete juhtidele, on ütlus väga sobiv järgimiseks ka eraisikutele. Olukorras, kus pea iga päev tuleb uusi teateid koondamistest või palkade vähendamisest, tuleks kodumajapidamiste eelarvetes hoida raha (hoiuste) mahu võimalikult suurena.

Aga loomulikult on mündil ka teine pool. Kuna aktsiate hinnad on langenud nii madalale, on spetsialistid üsna ühel meelel, et praegu on hea aeg aktsiate ostmiseks. Mõned neist räägivad sajandi võimalusest.

Selline olukord tekitab paljudes investorites dilemma: tahaks nagu investeerida, aga ebakindlas majanduslikus olukorras ning heitlikel aktsiaturgudel on see väga riskantne.

Veidi enam kui kuu aega tagasi pakkusin siinsamas rubriigis ühe võimaliku näidisportfelli ahnetele ehk riskialtidele investoritele. Täna pakun välja mõningad käitumismudelid alahoidlikemale, sest praegu saavad endale luksust olla riskialtid lubada vaid väga vähesed.

Enne aktsiaturgudele investeerimist tuleb igal investoril teha kõigepealt selgeks, kui palju on ta valmis investeeritavast summast kaotama, ilma et tema majanduslik olukord halveneks. Ainult juhul, kui see protsent on sada, võib kogu oma investeeritava summa paigutada aktsiatesse või fondidesse.

Seega saab keeruliste aegade investeerimisportfelli tuumaks olla põhiliselt raha ehk teisisõnu hoius. Kui suurt osa võib otsast hakata fondidesse ja aktsiatesse investeerima, sõltub igaühe sissetulekust ja kohustustest ehk reeglina pereliikmete palkadest, igapäevakulutustest ning laenukoormast.

Muidugi tuleks investeerimiseks kulutatav raha hoida igapäevakulutusteks mõeldud rahast eraldi. Mõistlik oleks see isegi siduda erineva arvelduskontoga, kuhu läheksid ka ettevõtetelt laekuvad dividendid, mida saaks siis reinvesteerida (USA ettevõtted maksavad omanikutulu kord kvartalis).

Alloleval graafikul on toodud mõned näidisportfellid alalhoidlikele investoritele sõltuvalt investeeritavast summast. Summa vahemike valik on subjektiivne ning lõpliku otsuse, kui suure osa ja kuhu ta investeerib, teeb investor loomulikult ise.

Alalhoidliku investori investeerimisportfelli tuumaks võiks olla kas hoius või intressifondi osakud. Olenevalt vaba raha hulgast võib hakata selle ümber looma portfelli, algul börsil kaubeldavaid fonde ehk nn indeksaktsiaid, hiljem ettevõtete aktsiaid.

Minult on mitmed finantsspetsialistid küsinud, kas ma tõsimeeli soovitan väikeinvestoritel fondidest mööda minna ja osta aktsiaid. Vastus on kindel "jah" ning varasemale veendumusele sain tugeva kinnituse just käesoleva finantskriisi ajal.

Maailma ühe suurema varahalduskompanii PIMCO juht Mohamed El-Erian kirjutas oma eelmisel aastal ilmunud bestselleris When Markets Collide, et aktiivselt juhitavat fondi tasub eelistada passiivsele ainult siis, kui selleks on väga hea põhjus. Tema sõnul on väiksem viga see, kui sa lihtsalt omad kehva turu indeksaktsiaid, kui lasta lisaks veel teha vigu fondijuhil.

Paraku pole kohalike fondide eelistamiseks vist isegi head põhjust. Välisfondide valik on aga nii suur, et tavainvestoritel käib õige valiku tegemine üle jõu.

Muidugi on spetsialistidel õigus, kui nad soovitavad aktsiatesse suhtuda ettevaatlikult. Aga kui hoolega otsida ning seada investeerimise ajahorisont piisavalt pikaks (vähemalt viis aastat), peaks valikut olema küll ja küll. Investeerimiseks sobivaid häid ettevõtteid leiab nii Läänemere ümbrusest kui ka kaugemalt.