Liiga vara matame krooni

Aastaga on euroga liitumine üleheroiseeritud ning Eesti krooni kui omariikluse üht alustala soovitakse elusalt maha matta. Poliitikud ja äriliidrid annavad üksteise võidu signaale, et euro on päästerõngas, mis majanduse august välja toob.

Paraku on sel ka nutusem külg: soov salata maha tõsiasi, et oma rahaga me hakkama ei saa(nud). Raha peamine kvaliteedimärk on usaldus. See on krooni suhtes mõne kuuga ekstreemselt kukkunud.

Kui ministrid ja Eesti Panga töötajad välja arvata, peavad ohtlikult paljud mõistlikud inimesed devalveerimist võimalikuks. See on eriti paradoksaalne, kuna juriidiliselt on see sisuliselt välistatud.

Eestis on tekkinud dogmaatiline usk, et euroga liitumine tähendab sadade miljonite eurode pumpamist välisinvesteeringute näol majandusse ning on aluseks uuele majanduskasvule. Justkui kõik ilmanurgad, kus on kasutusel euro, on investorite huviorbiidis ja euroga liitumine tähendab rahajõel tammi eest ära võtmist.

Tegelikkus on midagi muud. Eestiga sarnane olukord on näiteks Iirimaal, Kreekas ja Portugalis, olemata sellest, et neis riikides on käibel euro. Nukker on seis pea kõigis (euroala) riikides.

Näiteks Saksamaal ei jõua ära kuulata uudiseid miljonitest töötutest ja süvenevast majanduslangusest. Pealegi on eurol Saksamaal negatiivne tähendus, kuna sellega kaasnes hinnatõus ja seetõttu sai euro hüüdnimeks Teuro ("teuer" tähendab saksa keeles "kallis").

Eestis on poliitikud aga kavalalt eurost teinud korraliku abinõu, mille kaela negatiivsed eelarvekärped ajada. Iseenesest on Maastrichti kriteeriumite järgimine sel moel väga tervitatav.

Aga olgem ausad: eurol pole tavalise eestlase jaoks mingit muud funktsiooni kui devalveerimisriskist hoidumine. Põhimõtteliselt spekuleerisid väga paljud paarikümneks aastaks krooni-euro suhte püsimisele, võttes kroonides sissetuleku eest odavaid laene eurodes. Tegemist oli lausa säästulaenudega, kuna euro intress ületas parematel päevadel isegi krooni inflatsiooni.

Krooni püsimine oli toona religiooniks ning valuutariski olemasolu võeti tabuteemana.

Laenuvõtjaist valijad ei pannud 2007. aastal tähelegi, et euroga liitumise tähtaeg läks n-ö vabalangusesse. Valitsusaparaat eesotsas peaminister Andrus Ansipiga tõdes veel 2007. aastal, et õigeaegne euroga liitumine pole esmatähtis, kuna see majanduse olukorda ei muuda, ja selleks kunstlikke meetmed kasutusele pole vaja võtta.

Jäime eurotsoonist napilt välja (0,3protsendilise inflatsioonivahe tõttu), aga siis ei huvitanud euro tulek eriti kedagi. Nüüd on sellest aga justkui viimane õlekõrs saanud.

Eurorongist maha jäädes hakkas krooni finantstervis aga halvenema: tekkisid käärid krooni ja euro inflatsioonide vahel. 2008. aastal oli vahe juba kolmekordseks rebenenud: kui euro väärtus inflatsiooni tõttu kukkus aastaga 3,3 protsenti, langes kroon 10,4 protsenti.

Nüüd aga tuleb see vahe kinni maksta, kuna valuuta sissevool on pidurdunud, aga kroon on euroga jäigalt seotud. Küsimus on lihtsalt selles, kuidas seda teha. Praegu pakutakse selleks nn tagatoa devalvatsiooni (hindade ja palkade sujuv alanemine ehk deflatsioon). Kui see pole võimalik, siis teoreetiliselt on võimalik ka see teine tee ehk otsene devalvatsioon.

Samuti võib euro tulla ka koos krooni devalveerimisega, kui Euroopa Liit seda nõuab. Seega - ükstapuha, mis teed pidi minna, ikkagi ei saa kõrvale hiilida devalveerimistondist.

Pealegi ei tasu olemasolevasse (krooni)kaevu sülitada ka seetõttu, et eurole üleminek ei sõltu ainult meist. Inglise naela devalveerimisele 1992. aastal spekuleerinud investor Georg Soros annab juba signaale, et euro ei pruugi sellest kriisist välja tulla. Samuti ei saa välistada, et eurotsooni riigid külmutavad uued liitumised. Ning ka seda, et Eesti ei suudagi Maastrichti kriteeriume täita.

Aga kas oleme siis valmis seadma uueks eesmärgiks Eesti krooni?