Transestonia 2009: kriisiplaan

Räägitakse, et transiit on kahanenud, kuna Venemaa sadamad saavad jalad alla. Viinamarjad on hapud. Meil on kaks poliitikat. On vaja selgeks teha, mida ellu viia. Ühe poliitikaga arendatakse Muuga sadamat ja teisega leitakse, et sellel ei ole tähtust. Kumba ellu viime? Üheaegselt ei ole võimalik mõlemaid teostada.

Oluline on siiski katsuda vahet teha lühiajalistel ja pikemaajalistel mõjudel. Eesti oludesse tõlgiksin ma selle nii, et Hiinast lähtuva konteinertransiidi arendamine ei ole ilmselt sisutu idee, kuid esialgselt kavandatud tempo ja investeeringute mahud on tulnud uutes oludes ümber vaadata.

Ma toetan seda, et Eesti transiidi- ja logistikaettevõtted jätkavad koostööpartnerite otsimist ja suhtlemist Hiina suunal. Riik ja riigile kuuluv Tallinna Sadam on siiski jätkanud investeerimist infrastruktuuri.

Transiidi 2-3kordne kasvatamine ei tohiks poliitilise tahte korral probleeme valmistada, sest infrastruktuur on olemas. Võtmeküsimus on suhted teiste riikidega ja see, et poliitilistel otsustel on majanduslikud tagajärjed.

Vaja on heanaaberlikke suhteid, kuid täna ma ei kuulnud ühtegi plaani, kuidas seda teha. Reformierakonna esindaja küll rääkis suhete arendamisest Türgiga, kuid ei olnud aru saada, kas ta toetab transiiti või kaubavahetuse arendamist Türgiga. Kriisist väljumiseks on ülioluline poliitiline restart, meie poliitikute peades tuleks ümber joonistada maailma geograafiline kaart, et Eesti ei asuks väikese tigeda ummikriigina Euroopa äärel, vaid ikka seal, kuhu jumal meid on asetanud - lääne ja ida vahelise piiririigina ja majanduslikult avatud sillapeana.

Transpordisektorit ootab pikaajaline vähenemine ja ümberkorraldamine. Väiksem kaubavoog nõuab väiksemat energiavoogu. Kasvavad energiatransport ja infosüsteemide edenemine, sest mida rohkem info liigub, seda vähem kaubad liiguvad, mis tähendab, et asjatult liikuvate kaupade hulk kahaneb. Äriõnn ei seisne kaupade hulgas. On aeg hakata veetma vaba aega mujal kui kaubandusvõrgus, transiidisektor peab oma järeldused tegema.

Kas keegi usub, et me suudame palkmajade, muhusussidega või nööpnõeltega Hiina turu üle ujutada? Transiit on teenuse eksport. Vaja mõelda eksportturgude laiendamisele. Ei ole pikka aega kuulda olnud Venemaa ja Eesti peaministrite kohtumisest.

Ei piisa sellest, et öelda, et tegime kõik võimaliku, kuid teine pool ei tõsta toru. Loll on see, kes põhjust ei leia.

Eesti roll on Läänemere regioonis vähenemas, see on trend, Eesti oli seksikas paar aastat tagasi. Väljast vaadates oleme kehvas seisus.

Eelised on vedellasti ja söe vedamisel, muud rahvusvahelisel tasemel terminalid puuduvad. Toode, asukoht ja hind on faktorid, mille suunas tuleb tööd teha. Kui aastaid tagasi oli vaja laiendada 1-2 suurt kaubagruppi, siis nüüd peab leidma kriitilise massi või kriitilise nišši.

Autor: ÄP