Elu pärast sotse: häältekauplus

Eestis on nüüd Reformierakonna ja IRLi vähemusvalitsus, millel on parlamendis kokku 50 häält. See tähendab, et kõik otsused peavad saama parlamendis vähemalt mõne opositsioonisaadiku poolehoiu.

See tee tõotab tulla okkaline. Hea küll seegi, et vähemalt on praegu mingi selgus majas.

Oleksime eelistanud enamusvalitsust. Nukker on ette kujutada seda häälteturgu, mis parlamendist tõotab kujuneda, kus kaalukeeleks saavad muidu marginaalsed kujud. Meelde tuleb kunagine interrindlane Jevgeni Kogan, kelle hääl Tallinna linnavolikogus äkitselt otsustavaks muutus.

Tagantjärele on selge, et parim oleks olnud jätkata koalitsioonis sotsiaaldemokraatidega ning nende minemalöömine käivitas kardetud stsenaariumi ehk vinduva valitsuskriisi. Nagu karta oli, ei läinud plaan B ehk võimuliidu loomine Rahvaliiduga sugugi libedalt.

Koalitsiooni Erakonnaga Eestimaa Rohelised ei hakatud enam punnitamagi, ehkki seegi oleks olnud praegusest variandist parem.

Tõsi, uus liit poleks veel tingimata tähendanud töötavat valitsust. Roheliste nõrkus oleks olnud nende kaheldav tõsiseltvõetavus valitsuspartnerina, mis kumas läbi ka nädala algul Marek Strandbergi ajaveebi üles riputatud erakonna juhtide pöördumisest. Peamiselt energiateemale keskendunud avalduses oli palju vahtu ja vähe lahendusi, rohkem tehti niisama retoorikat.

Ka Rahvaliiduga liitu minnes oleks tekkinud omad probleemid. Lõppeks on vasakpoolne Rahvaliit praeguste parempoolsete võimuparteide kõrval nagu siga ja kägu. IRL tõigi võimaliku liidu lõhkumise põhjuseks selle, et kuna Rahvaliit ei pea prioriteediks eelarve tulude ja kulude tasakaalustamist, siis ei saa nad koos valitsuses töötada.

Rahvaliit seevastu viitas küll ka IRLi ambitsioonile lõhkuda koostöö juba eos, millest võib aimata võimumänge (nt IRLi soovi Reformierakonda kõigutada).

Äsja ametisse pandud vähemusvalitsus on saanud siiski mõningaid lootustandvaid signaale. Esiteks, rohelised on põhimõtteliselt lubanud seda toetada "nii passiivsel kui ka aktiivsel moel", nagu seisis erakonna juhtide pöördumises.

Üsna soliidseid sõnumeid on tulnud ka Rahvaliidu ja sotsiaaldemokraatide ridadest. Rahvaliit on öelnud, et nad ei hakka niisama punast nuppu vajutama. Sotside nimel andis endine rahandusminister Ivari Padar küll teada, et nemad on eelarvekärbete poolt valmis hääletama vaid tulumaksu tõusu puhul, aga üldine toon on nendegi puhul jäänud viisakaks.

Samas saab vähemusvalitsus olla vaid ajutine lahendus. Raske on ette kujutada, kuidas me võtame praeguses olukorras vastu karme otsuseid, püüdes kord üht, kord teist opositsionääri nõusse saada.

Ehk ei muretse uus valitsus vähemalt enam häälte pärast. Keegi ei kadesta praeguseid ministreid, kuid kui nad suudavad riigis stabiilsuse taastada, ei jäta valija vääriliselt tasumata. Nüüd tööle.

Autor: ÄP