Eesti komistuskivi on imago

Eesti majandus sõltub kriisi ajal tugevalt erasektorist. Põhjamaades, kus riik annab SKPst suurema osa, võivad valitsuskulud paljud töökohad päästa, aga Eestis otsustab erasektor selle, kuidas riik rasketel aegadel hakkama saab. Seega üleilmse majanduslanguse alguses tõmbub Eesti majandus järsult kokku, aga teoorias peaks ta ka kiiresti taastuma.

See omakorda tähendab, et ainuke lahendus Eesti probleemidele on eksport. Kui eksporti saab praeguselt tasemelt suurendada, jääb riik ellu. Kaks põhiprobleemi Eesti jaoks on siin väike lisandväärtus ja tootlikkus. Nüüd, kus laenuraha Rootsi pankadelt enam majanduspõhimõtteid ei moonuta, saavad tulevad palgatõusud olla seotud vaid lisandväärtuse ja tootlikkuse tõusuga.

Eesti vajab kasvufirmasid (olgu vanu või uusi), mis ekspordiksid huvitavaid tooteid ja teenuseid. Eesti jaoks ei peitu lahendus uues Nokias, sest nii suure firma jaoks on talendibaas liiga nõrk. Selle asemel peaks Eesti looma Taani tüüpi segumajanduse ekspordist ja kaubandusest, kus teed rajavad paljud väiksed ja keskmise suurusega ettevõtted (VKEd). Need VKEd võib kas Eestis luua või peamiselt Põhjamaadest Eestisse meelitada.

Eesti on edukalt toonud riiki suuremaid Põhjala firmasid, kuid vähem VKEsid. Samas on ainuüksi Lõuna-Soomes ligi 10 000 sellist teadmispõhist VKEd, mis võiksid oma kliente sama hästi teenindada ka siis, kui nad asuksid Tallinnas. Kuid vaid käputäis Soome VKEsid teenindab Soome turgu Tallinnast.

Selle taga on Eesti maine. Eestis on hea ettevõtluskliima, madalad maksud, oskuslik tööjõud ja palgad, mis moodustavad 1/4-1/3 Põhjamaade tasemest. Mida aga Eestil pole, erinevalt näiteks Singapurist, on hea maine. Eestlasi peetakse juveelivarasteks, laevakaaperdajataks või parimal juhul korralikeks ehitustöölisteks. Samasugune imago oli soomlastel Rootsis 30-40 aastat tagasi.

Eestis takistab VKEde asutamist peamiselt rahapuudus. Rahvusvahelised uuringud näitavad, et finantseerimine on ekspordile orienteeritud kasvufirmadele mure number üks. Eriti puudutab see väiksemaid ettevõtteid, kel pole veel piisavat rahavoogu. Eestis on vaid üks professionaalne algusfaasi riskikapitali pakkuja.

Üheks lahenduseks võiksid olla välisinvestorid. Probleem on aga selles, et kui välisinvestorid paigutavad raha Eesti tehnoloogiafirmasse, siis võtavad nad enda kanda kolm riski: tehnoloogia-, äri- ja riigiriski. Seepärast ei ole Eesti kasvufirmad välisinvestoritele eriti atraktiivsed. Euro tulek võiks olukorda veidi parandada, kuid kuna devalveerimise risk on nüüd palju väiksem kui kevadel, et mängi euro enam nii suurt rolli. Stabiilne poliitiline areng ja pragmaatiline eelarvepoliitika on välisinvestoritele palju olulisemad.

Eesti on püüdnud riigina teha asja kasvufirmadele lihtsamaks EASi ja Arengufondi kaudu. Arengufondi senine tegevus pole olnud kuigi muljetavaldav, suurimad uudised on seni olnud juhtide lahkumised ja üksikud piiratud potentsiaaliga investeeringud. EASil seevastu on õnnestunud toetada tõsiselt firmasid, mis tahavad areneda ja eksportida.

Tänu hinnamehhanismile, palkade, üürihindade ja üldkulude langusele on Eesti majandus stabiliseerumas. Eesti valitsuse valitud tee pole lihtne, aga see on piiratud ressurssidega väikeriigi jaoks loogiline valik.

Ka välisinvestorite usaldus Eesti vastu on juba taastumas. Kuid see aitab vaid stabiliseeruda. Uuele kasvule peavad eestlased ise aluse panema, rahastades koduseid kasvuvõimalusi ja miks mitte luues maksusoodustusi ingelinvestoritele.