Ettevõtjad - kui õige ühineks?

Valitsus sõidab autos, mille esiklaas on poriga määrdunud, nii et sõitma peab tahavaatepeegli järgi. Nii iseloomustas suurettevõtja Jüri Käo Äripäeva majanduskonverentsil "Äriplaan" vaid statistikat ehk minevikku tuleviku, st riigieelarve ennustamisel arvestavat valitsust. Seda valitsust, kes ei usaldanud toimuvast reaalajas pilti omavate ettevõtjate hoiatusi ja sai majanduslangusest aru alles kevad-suvel. IRLi juht Mart Laar palus selle eest "Äriplaanil" osalenud pea 300 ettevõtjalt ka vabandust.

Vabandus vabanduseks.

Kuidas aga ikkagi teha nii, et ettevõtjate hääl edaspidi meie riigi valitsemisel kõvemini kostaks? Et rumalaid otsuseid vähem tehtaks? Sest loota, et valitsejad vigadest õpivad, ju võib, kuid mina sellele ei panustaks.

Käimasolev, tegelikult küll erasektoris juba lõppev kriis näitas, et ettevõtjate esindused polnud lobistamises Toompeal oma ülesannete kõrgusel. Ei Toomas Lumani juhitav kaubanduskoda, ei Enn Veskimägi juhitav tööandjate keskliit ega Tiit Vähi juhitav suurettevõtjate assotsiatsioon. Rääkimata Marina Kaasi juhitavast EVEAst.

Põhjusi on kaks. Esmalt killustumine ja ebapiisav koostöö oluliste majanduspoliitiliste otsuste läbisurumisel ja ühise seisukoha andmisel. Nagu Mart Laargi, ei saa ma aru, kuidas saab ettevõtjate esindaja avaldada toetust näiteks maksude tõusule. Kui seisukohad on erinevad, valivad poliitikud alati neist meelepärasema enda õigustamiseks. Teiseks, teravad isiklikud vastuolud mõne liidu juhi ja valitsuse liikmete vahel.

Lahenduseks oleks ühe ettevõtjaid esindava organisatsiooni moodustamine, kelle juhtide sekka kaasataks ka värsket verd.