EE erastamine: mida müüme?

Sügisel kaheksa aastat tagasi ütles tollane Eesti Põlevkivi juht Mati Jostov kogu Eestile olulised sõnad: "Mina alla ei kirjuta." Nende sõnadega blokeeris ta Eesti põlevkivivarude pantimise NRG laenu tagatisena ja NRG-l laenu saamise ning koos sellega Eesti energeetika sattumise kurikuulsa Ameerika energeetikagigandi Enroni skeemimeistrite kätesse.

See, et meil siis sellist investorit enam tõesti vaja ei olnud, sai tõestuse, kui Eesti Energia (EE) omal jõul kaks energiablokki renoveeris.

Meil vedas siis kõvasti. Me ei saa kunagi teada, kuidas EE-l oleks mõni kuu hiljem õnnestunud Enroni pankrotiprotsessist terve nahaga välja rabelda, kas see üleüldse olnuks võimalik. Ameerika firmadega pole pankrotiprotsessis lihtne, isegi kui oled kõiki enda huve kaitsta püüdnud. Neil on lihtsalt kogemusi ja oskusi tohutult enam kui meil. Pealegi on nad pragmaatikud, kes enda huve kunagi ei unusta.

Praegu on jälle päevakorda tõusnud EE erastamine või tema aktsiate börsile viimine. Õhku visatud proovipall on paraku liiga umbmäärane, mistõttu ideesse saab suhtuda, lähtudes kas emotsionaalsest või maailmavaatelisest taustast. Hoopis võimatu on praegu otsustada valitud hetke sobivuse üle. Me ei tea isegi seda, kuidas õnnestub maailma rahaturgude eraldamine kunstliku vereringe süsteemist, s.o riiklikest abipakettidest.

Sellises olukorras on loomulik, et enamik maid on riigiettevõtete tuleviku üle otsustamise lükanud tulevikku, v.a loobumine kriisi ajal omandatud osalustest.

Paraku tuleb otsus Eesti tähtsaima ettevõtte suhtes langetada üksnes pragmaatilistel alustel. Kõigepealt tuleb selgelt öelda, mida mõeldakse praegu EE all. Ma ei alustanud vaatega Narva jaamade erastamise ajalukku ilmaasjata. Räägiti ju siis kaua vaid Narva jaamadest, kuid pankade silmis oli otsustav pant põlevkivivaru, millesse me ise üleolevalt, vahel ka lausa negatiivselt suhtume.

Tõsi, elektri tootmiseks suures mahus põlevkivi küll CO2 piirangute ajal enam ei sobi, kuid see-eest õli tootmiseks järjest enam. Asjaolu, et õlifirmad põhjapooluse suunas liiguvad, ei saa tähendada midagi muud, kui et põlevkivi mõne aja pärast kulla väärtuse omandab - seda mitte elektri, vaid kütteõlide toorainena.

Arvan, et järgmistel kümnendeil on põlevkivi kütteks kasutavad elektrijaamad EE kõige igavam tegevus. Neil võib avatud elektriturul üpriski raskeks minna. Seda huvitavamaks kujunevad aga jaotusvõrk koos elektri müügiga ja Eesti Põlevkivi.

Huvid, mis seotud jaotusvõrgu erastamisega, on hästi nähtavad Tallinna Vee näitel, kuna ka Tallinna Vesi on börsiettevõte. Selline ettevõte, kellele riik on teenuse osutamise varjus andnud ka elutähtsa ressursi eest rendi kasseerimise võimaluse, õitseb alati. Ning kuidas jaotusvõrguga Eestis renti võib sisse nõuda, saab lugeda meediast artikleist, mis kirjeldavad Viimsis asuva Heldri piirkonna inimeste probleeme.

Väljaspool kahtlust on see, et Eesti maapinnas peituvast põlevkivist võivad õli toota nii era-, riigi kui ka börsifirmad. VKG on seda ju teinudki kogu aeg. Samuti võivad elektri müügiga hakata tegelema erafirmad. Seda me ei saakski takistada. Ainuke, mille pärast me muret tundma peaksime, on see, et me ei annaks endale aru andmata võileiva eest igaveseks ära monopoolsete objektide eest rendi sissekasseerimise õigust. Küsimus ei ole ettevõtluse vormis, vaid just nn rent-seeking'us - tulu saamises mitte väärtuse lisamisest, vaid majandusliku keskkonna kasutamisest või sellega manipuleerimisest.

Ehk - enne kui EEga midagi ette võtta, tuleks põhjalikult endale ja rahvale selgeks teha, mida, millega ja mis eesmärgil tehakse. Ja kuhu soovitakse välja jõuda.