Pakett 'kõik ühes hinnas'

Vanemuise uus lavastus "Ämbliknaise suudlus" on keerulisemalt defineeritav teatritükk kui tavapärased etendused. Seda põhjusel, et see pakub kõike korraga.

Etendusel on tõsine, isegi painav süžee, mis lausa kohustab süvenema ning kaasa mõtlema, samas on kogu tegevus pakitud aga meelelahutuslikku formaati, mille sõnum on kerglane ja kergesti tarbitav.

Kuna tegemist on muusikaliga, on etendus kubinal täis kauneid soolosid, duette ning kooristseene. Lisaks on lavastuses ohtralt tantsunumbreid, mille mõjuvust võimendavad nii muljetavaldav kostüümivalik kui ka dekoratsioonid. Vanemuise üheks trumbiks on tema balletitrupp, mis oli ka seekord kaasatud.

Eriefekte jätkus terve etenduse peale ning näha oli, et uudsete lavatehniliste vahendite poolest polnud lavastuse loojad ennast tagasi hoidnud. Küll oli Vanemuise laval lisaekraane, nii poolläbipaistvaid kui ka mitte, plinkivaid tulukestekette, tossu, õhus lendavaid näitlejaid ja muud.

Ühesõnaga kõike oli pakutud palju ning korraga ning seetõttu tekkis minus esietenduse vaatamise käigus ajuti selline tunne nagu siis, kui püüan samal ajal süveneda erinevatelt kanalitelt jooksvatesse filmidesse ning hoomata seejuures tervikut.

Vanemuise kiituseks tuleb öelda, et nad olid teinud oma parima, et lavastuse erinevad kihistused vaataja jaoks maksimaalselt mõjusad oleksid - vanglastoori äng ja ülekohus jõudsid vaatajani piisavalt tõsistena, kuid ei takistanud samas ka etenduse säravat pakendit - pidu ja pillerkaari - nautimast.

Imeliselt veenva rolli tegi näidendi üks peaosaline, Molinat mängiv muusikalinäitleja Lauri Liiv, kes mängis etenduses geinoormehest aknadekoraatorit, kes poolkogemata vangi oli sattunud.

Kuna Liivi mängitud Molina äratas sümpaatiat ning kaastunnet, ei mõjunud häirivana ka näidendis areneva geiarmastuse intrigeeriv liin.

Teise peategelase, Koit Toome rolli sügavus kasvas etenduse käigus. Kui esimestes stseenides arvasin, et Molina kongikaaslast revolutsionäär Valentini võiks mängida mõni veidi brutaalsema natuuriga osatäitja, siis peagi pidin oma arvamuse ümber hindama. Kui Valentini esimesed vihased sõnavõtud veel täit usutavust ei pakkunud, siis mürgitamisstseen ning edasine mõjus juba päris ehtsana.

Saatuslikku, surmava suudlusega Ämbliknaist kehastas Tanja Mihhailova. Ainsana häiris mind tema rolli juures vene keele aktsent, millest ma lõpuni aru ei saanud, kas selle rõhutamine oli taotluslik või mitte. Tema dekoratiivset olemust, liikumisnumbreid ning tõeliselt jõulist vokaali aga hindan maksimumpunktidega.