Eesti Gaas: kliendid põhivõrgu riigistamisest ei võida

Järgneb intervjuu Raul Kotoviga.

Oluline on leida vastus küsimusele, miks seda tehakse ja kellele see on kasulik. Valitusparteid on väitnud et esiteks nõuab seda Euroopa Liit (direktiivid), teiseks on see majanduslikult kasulik ja kolmandaks ei tee gaasivõrgu põhiomanik Gazprom midagi võimaldamaks võrgule ligipääsu ka teistele pakkujatele ning tekitada konkurentsi.

Esiteks. Euroopa liidu maagaasidirektiivid ei nõua, et Eestis tuleks teostada omanike lahutamine. Sama erand on antud nii Soomele kui Lätile. Seega väide, et Eesti Gaasi juhid elavad kuskil teises inforuumis ja ei tunne direktiive on vale. 

Teiseks. Nagu on näidanud Eesti elektriturul toimuv, ei pruugi turu vabastamine ja ettevõtete lahutamine olla sugugi tarbijatele kasulik, elektrihinnad on ju tõusnud, vaatamata konkurentsile. Arvestades kogu investeerinute mahtu, mis on tarvilik teha uute ühenduse loomiseks ja veeldatud maagaasi terminalide ehitamiseks – millele tuleb lisada veel ka torustike Eesti Gaasilt ostu kulud –, on ka gaasiturul Eestis oodata võrguteenuste hindade mitmekordset tõusu.

Kolmandaks. Eestis on täidetud eelmise maagaasidirektiivi nõue, kus nõutakse, et üle 100 000 kliendiga ettevõte ei tohi olla samal ajal gaasi müüja ja transportija. Eestis tegutseb gaasi transpordiga iseseisev juriidiline ettevõte AS EG Võrguteenus, kes oma tegevuses juhindub maagaasiseadusest ja kelle tegevust kontrollib konkurentsiamet.

Kõik küsimused, mis on seotud võrgule ligipääsuga, lahendab AS EG Võrguteenus, kelle poole on pöördunud nii Paldiskisse kui Muugale veeldatud maagaasi terminali (LNG) rajada soovivad ettevõtted. Gazpromil puudub igasugune võimalus takistada LNG terminalide rajamist ja liitumist võrguga.

Euroopa Komisjon koordineerimisel töötatakse välja Balti mere regiooni gaasiinfrastruktuuri integreerimise ja varustuskindluse tõstmise kava (BEMIP), milles osaleb ka AS EG Võrguteenus. Eesti Gaas koostöös Soome gaasifirmaga Gasum teostab uuringuid Eesti-Soome vahelise toru ehituseks.

Seega on väited nagu Gazprom ei teeks midagi uute tegijate turuletulekuks valed ja mitte ainult sellepärast, et see polegi Gazpromi kohustus ja on tegelikul AS EG Võrguteenus ja AS Eesti Gaas igapäevane töö, vaid vale ka sisuliselt. Sellist tööd tehakse. Lisaks on oluline veel märkida et 63 % Eesti Gaasist kuulub Euroopa Liidu ettevõtetele ehk Gazprom üksi ei saa otsustada Eesti gaasimajanduse saatust.

Õige ei ole küsida, mis on kasulik riigile, mis Eesti Gaasile. Õige on küsida, mis on kasulik klientidele, sest nemad on need, kes otsustavad, kas kasutada gaasi või mitte. Üks põhilisi süüdistusi on, et Eestis on gaas kallim kui Euroopas ja näiteks tuuakse hr Gräzini (Igor Gräzin, Riigikogu liige, kuulub Reformierakonda –toim.) poolt Saksamaa.

Juulis maksab eramajale gaas Eestis 6,70 kr/m³, Saksamaal Hamburgis 11,20kr/m³, Soomes 10,10 kr/m³. Seega kui Eesti tarbija saab gaasi odavamalt, siis ei pea ju esitatud põhjendused paika ja on õigustatud küsimus, miks soovitakse muuta toimivat süsteemi.

Siin tuleb tõdeda, et riik ei ole ei Eesti Gaasiga ega ka meie omanikega teemat arutanud. See, et valitsusringkondades on asja juba mõnda aega arutatud, on meile ootamatu, sest Eestil on direktiivide kohaselt antud erand omanike lahutamise osas. Kuivõrd valitusparteid toovad eeskujuks Leedut, siis tuleb tõdeda, et ka seal toimusid arutelud ilma Lietuvos Dujoseta (Leedu gaasifirma – toim.).

Enne kui jõuda konkreetse hinna juurde, tasub ikka tõsiselt mõelda, milleks seda teha. Ükskõik milline saab olema summa, on see raha, mis on klientide ja maksumaksjate jaoks kadunud. Raha, millega oleks saanud teha midagi ühiskonnale vajalikumat. Võrgu eraldamine ei too juurde uusi tarnijaid, ei vii gaasi hinda odavamaks ja ei vähenda ka Gazpromi gaasi osatähtust Eestis kasutatavas gaasis.

Kui võrkude eraldamine täidaks kõiki eeltoodud punkte, siis tuleks küsida, miks ei tee seda soomlased, kes ju ometigi on näidanud end väga tarkade majandajatena ja seda ka energeetikas. Miks tahab riik kindlasti käia ühte jalga Leeduga?

Ilma dokumentaalselt esitatavate faktideta oleks see spekulatsioon, mida poliitikud kohe eitaksid. Aga mõtiskleda tasub selle üle, millised ettevõtted võidavad säärasest tehingust, juhul kui sellest ei võida kliendid ja nemad ju ei võida.