Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Kas aktsiate tagasiost on kasulik?
Kuue aasta jooksul on IBM tagastanud investoritele enam kui 70 miljardit dollarit. FactSet Research Systemsi andmetel on IBM kulutanud I poolaastal aktsiate tagasiostuks rohkem raha, kui mistahes teine USA kompanii.
Kolmandas kvartalis kasvas IBMi aktsiate tagasiost mullu sama perioodiga võrreldes 168 protsenti.
Omakapitali kõrge tootluse taga on see, et IBM on ostnud pikka aega massiivselt tagasi aktsiaid. Sel moel on parandatud suhtarve. Aastane kasumikasv aktsia kohta on ikka kõrgem dollarites väljendatud kogukasumis kasvust.
Kuna tagasi ostetud aktsiaid tühistatakse, pidurdab see omakapitali kasvu, millest tulenevalt on omakapitali tootlus kasumi suhtes kõrge. Lisaks suuremast aktsiate tagasiostust teatamisele tõstis ettevõte ka dividendi.
Edukate ettevõtete ees on dilemma. Kui kasvuks raha tarvis ei ole, võiks seda aktsionäridele tagastada. Raha tagastamine aktsionäridele on sageli parem, kui ettevõtte tungimine uutele tegevusaladele, mis sageli võib tähendada seda, et kuigi häid ideid ettevõttes ei ole, eelistatakse ikka ise raha juhtida. Mina eelistaks üldjuhul aktsiate tagasiostule dividende, kuna sellisel juhul saavad omanikutulu kõik aktsionärid. Aktsiate tagasiost näib töötavat siis, kui see ei jää ühekordseks tegevuseks, vaid on pidev pikaajaline protsess. Vastasel korral võib juhtuda, et ettevõte ostab aktsia hinna üles, kui aga aktsiaturul meelestatus muutub ja aktsia hakkab langema, on aktsiate tagasiostust võitnud vaid need aktsionärid, kes aktsiaid müüsid. Aktsiate tagasiostu teel raha tagastamist investoritele on ka nimetatud ettevõtte kõige ebalojaalsemate investorite motiveerimiseks. Ettevõtete poolt vaadatuna on päris erinev kulukus, kuidas maksustatakse aktsiate tagasiostu ja dividendide välja maksmist. Sageli on ettevõtte seisukohast maksusäästlikum dividendide maksmise asemel osta aktsiaid tagasi.
IBMi võib lugeda edukaks aktsiate tagasiostjaks. Kuid sageli saab vastuse aktsiate edukuse kohta aastaid, et mitte öelda aastakümneid hiljem. Võtame näiteks USA suurpangad, mis otsisid kõrgete hindadega aktsiaid tagasi ning hiljem emiteerisid võileivahinna eest raskustesse sattumise järel massiivselt aktsiad. Sellised tehingud on aktsionäri seisukohast kehvad, kus ettevõte ostab turu kõrgseisus aktsiaid tagasi, kuid languse järel raskustesse sattununa emiteerib uusi aktsiaid, hävitades ettevõtte väärtust. Sellisel juhul ostab ettevõte (pank) kallilt aktsiaid ja müüb odavalt aktsiaid, kahju kannatavad aktsionärid.
Eestiski on aegajalt tulnud uudiseid börsiettevõtetelt aktsiate tagasiostu või nende plaanide kohta. Vahest prominentsem oli Eesti Telekom, kes korduvalt aktsionäride koosolekutel võttis õiguse aktsiaid tagasi osta, kuid aktsiate tagasiostuni reaalselt kunagi ei jõudnud. Küll aga oli tegu väärt dividendiaktsiaga. Värskem juhtum on Silvano FG, millel näib vaba raha rohkem olevat, kui seda hästi edasi investeerida oleks. Seetõttu on ettevõte valmis ostma tagasi kuni kümnendiku aktsiatest. Kahjuks ei ole selgust, kas see on plaanis ühekordse (selle aasta) aktsioonina või on ettevõttel silme ees pikemaajaline aktsiate tagasiostmise plaan. Viimane oleks esimesest soodsam. Allesjäävate aktsionäride seisukohast on kasulik, kui ettevõte ostaks aktsiad tagasi võimalikult madala hinnaga.