'Mowglist' sai müsteerium

Vanemuise "Mowglist" sain teatrielamuse selle parimas mõttes -mitte midagi sellist, mida oleksin oodata osanud, kuid vaimustust ja rahulolu tekitas see kindlasti.

Reklaamist läbi jooksnud vihjed, et tegevusplatsiks on virtuaalmaailm, mulle etendust vaadates kohale ei jõudnud. Jah, visuaalsete vahenditega, nagu arvutimaailmale viitava temaatikaga ruumilised videoprojektsioonid, oli kõvasti vaeva nähtud, kuid minu jaoks ei tundunud arvutimängu raamistik etenduse kulgemist jälgides lihtsalt oluline, kuigi efektne oli see kindlasti.

Džungliteemast olid nii või teisiti alles ainult õrnad pidepunktid ning kogu tegevustik abstraktsete märksõnade mängumaale viidud. Nii hakkasid mängima emotsioonid ja efektid ning ruumi ja keskkonna fikseerimine ei tulnud mulle pähegi. "Mowglist" oli saanud üks põnev müsteerium, millele ei olnud selgitusi vaja.

Etendus oli väga efektitihe ja kunstiliselt vaieldamatult kõrgel tasemel. Ainuüksi Tauno Aintsi originaalmuusika kuulmine oli kohaleminemist väärt - tabasin ennast mõttelt, et kui ma ka tervet etendust silmad kinni oleksin jälginud, oleksin ma ikkagi elamuse kätte saanud. Ning muusika oli vaid taust!

Nautisin meisterlikke tantsunumbreid ja vapustavat koreograafiat, mis oli süžee lahendanud kõnekas balletielementidega kokkusulatatud modernse tantsu keeles. Imetlesin tantsijate võhma ning seda, et kõike olulist saab öelda sõnadeta.

Etendus mõjus tervikliku ja läbimõelduna. Valgus, heli ja liikumine, samuti napid, kuid olulisi sümboleid edastavad dekoratsioonid kujundasid mõjusa terviku. Ning mis kõige üllatavam - vaatamata pea peale keeratud tõlgendusele oli vana hea Kiplingi džungliraamatu sisu selle tantsumüsteeriumi sees nii tegelaskujude, dekoratsioonide kui ka stseenide poolest siiski äratuntav.