23. november 2010 kell 21:00

Soorollid karjääriredelil

Hoolimata aktiivsest arutelust soolise diskrimineerimise teemal ei ole selles tööturu segmendis, kus kandideerivad spetsialistid ja juhid, küsimus kandidaadi soost värbamisel enamasti aktuaalne. Ühiskondlike stereotüüpide ja soorollide mõju on aga nähtav karjääri planeerimisel ja realiseerimisel.

Naised ja mehed kujundavad oma karjääriteed erinevalt. Selgelt on näha, et naised keskenduvad rohkem perele ja arvestavad enam pere vajadustega. Ühtlasi sõltutakse tihti abikaasa arvamusest. Nii loobuvad naised pere nimel erinevatest vertikaalsetest karjäärivõimalustest. Mehed, kelle õlul lasub aga ka Eesti ühiskonnas domineeriv pere ülalpidaja rolli täitmise ootus, ei loobu headest vertikaalsetest pakkumistest naljalt ka siis, kui pere peab näiteks kolima.

Töökoha kaotus on mehele tihti suurem tragöödia kui naisele, sest hoolimata võrdõiguslikkuse kohta tehtavast teavitustööst eksisteerib selge ühiskondlik ootus, et mehed peavad suutma peret ülal pidada.

Spetsialisti- ja juhikandidaatide konkurssidel sugu valikut enamasti ei mõjuta. Tippspetsialiste värvatakse tihti personaliotsingufirmade kaudu ning otsijad on teadlikud, kaasaegselt mõtlevad ettevõtted. On näha, et kohalikes väikefirmades on eelarvamused suuremad ning stereotüübid kõnelevad ilma mõistliku põhjenduseta kordades kõvemini. Spetsialisti otsingus taandub küsimus valikute argumenteerimisele. Otsuse langetamisel loevad kandidaadi kompetents, isiksuseomadused ning tööandjale sobivad väärtushinnangud. Mida kõrgem on täidetav ametikoht, seda vähem on sooline küsimus üldse päevakorral.

Esineb siiski erandeid, kuid need ilmnevad vahel ootamatutes aspektides. Näiteks positiivse diskrimineerimise ilmingud - kui olemasolevas personalis on üks sugupool selges ülekaalus, püütakse eelistada teist poolt. Aga ka selles kontekstis loeb võrdsete kandidaatide puhul eelkõige kompetents.

Huvitav teema on kandidaatide endi sooliselt erinev suhtumine laste teemasse. Näiteks mehed deklareerivad tihti värbamisel julgelt, et neil on nelja lapsega pere ja kogu vaba aeg kulub neile. Naised seevastu tõmbuvad lastest rääkides tihti hoopis kaitsesse ja hobidena eelistatakse välja tuua midagi muud.

Naiste ja meeste karjäärihirmud on erinevad. Meestel lasub ühiskondlik toitjasurve, millega kaasneb eeldus teenida rohkem. Naiste probleemiks on tihti hoopis kodu ja töö vahel ideaalse tasakaalu leidmine. Meestelt eeldatakse vertikaalset karjääri - kaua raamatupidajana töötanud mehe puhul tekib värbajatel vahel küsimus, millised on kandidaadi vead, et ta ei ole juba finantsjuhiks tõusnud. Naisraamatupidaja puhul nähakse seda aga stabiilsuse, korrektsuse ja asjatundlikkuse märgina.

Olenemata soost on liiga palju näha pakkumistele ja oludele reageerimist. Sageli suhtutakse karjääri planeerimisse negatiivselt, kartes pettumusi, mis võivad saabuda, kui plaanid peaksid luhtuma. Inimesed võiksid senisest rohkem analüüsida, mida nad oma elult üldse ootavad, mida soovivad ära teha, kogeda või soetada. Karjääriotsuste tegemisel saab sel juhul alati kaaluda, kuivõrd suunamuutus soovitud tulevikule lähemale viib. See taandab valikuid karjääritee kavandamisel rohkem inimeste sisemistele eelistustele ning toob nad ühiskondlikest ootustest veidi eemale.

Autor: Piret Jamnes

Hetkel kuum