Edukas lobist, kes ei taha olla poliitik

"Oleme partei, kes võtab valitsuse. Kõik ettevõtjad toetavad meid," rääkisid noored poliitikud. Nad veensid nii osavalt, et Osula tundis, justkui poleks tal enam pääsu. Tema peas vasardas vaid üks mõte - kuidas nende haardest välja pressida?

"Mis on teie põhiseisukohad ühistranspordipoliitikas? Millal lõpuks jõuavad Eesti maakondadesse uued bussid, sest kaua selliste vanade romudega sõidetakse? Millal tõuseb bussijuhtide palk kaks-kolm korda," küsis Osula järsku.

Ta ei saanud meestelt ühtegi vastust. Siis aga lepiti kokku, et Osula saadab seitse küsimust kirjalikult, nõudes lubadust, et tema teemad lähevad valimisplatvormi. Aga jälle vaikus. Tänu vastamata küsimustele Osula toona parteilaste küüsist pääseski.

Hoidub poliitikast. Kirjeldatud juhtum ilmestab Osula hinnangul tema apoliitilist hoiakut ja ka praegu hoiab ta seda joont raudselt edasi. Kuid üle 20 aasta bussiettevõtlusega tegelenud Osula ümber on ikka intriigid, sest konkurendid kahtlustavad, et tema ärid on edukad tänu hulgalistele liinilubadele, mis on tulnud headest suhetest ametnike ja poliitikutega.

Õli valab tulle eelnõu, mille jõustumisel jääksid Osulale kuuluvad SEBE kaugliinibussid eelisseisundisse. "Ma tean, et ta on väga võimekas lobist ja oraator, eks see annab tulemust," ütleb konkurent Neeme Tammis Hansabussist.

Kuigi Osula sõnul on Eesti bussiettevõtjad kõik nagu üksikud hundid, kes enda eest võitlevad, on tema enda sõnul praegu õnnelikus seisus. Talle kuulub 290 bussi, mis sõidavad Eesti suuremate linnade vahel ja ka linnades. Kaugemad linnad, kuhu Osula bussid reisijaid veavad, on Peterburi ja Varssavi. Tänavu loodab Osula teha grupi ettevõtetega juba 38,4 miljoni eurose (600 miljonit krooni) käibe. Uutesse bussidesse on tal kavas investeerida 2,9 miljonit eurot ehk 45 miljonit krooni.

Bussijuhid sillutasid karjääri. Osula ettevõte on perefirma. Talle kuuluvates ettevõtetes töötavad nii pojad kui ka abikaasa, kellega on koos elatud rohkem kui kolm aastakümmet. Pojad on lapsest saati Cargobusis pakke vedanud ja kassas pileteid müünud. Osula räägib, et suhtub poistesse karmimalt kui teistesse töötajatesse. "Mingit halastust ei ole. Kui nad oleksid kehvemad, ei saaks nad seda tööd," ütleb Osula.

Osula ise töötas enne bussiettevõtte juhiks saamist kümme aastat kunagises Tallinna Trammi- ja Trollibussikoondises. Nii absurdselt, kui see tänapäeval ka ei kõla, edutasid ta 1980. aastate lõpus bussiettevõtte Mootor juhiks bussijuhid ise. Esimene eelistus oli toona bussijuhtidel küll hoopis Eesti hilisem peaminister Tiit Vähi. Osula sõnul käis töötajaid esindanud delegatsioon ka Vähiga rääkimas, kuid mees andis juba siis mõista, et tal on suuremad plaanid, ja seetõttu jäi Vähi kandidatuur kõrvale.

Kindlameelne noor mees. Osula meenutab, et toona valis uut juhti ligi 200 bussijuhti, kes küsisid temalt nägemust bussiettevõtte tuleviku kohta. Seda hetke mäletab ka bussijuht Mati Lapmaa. "Järelikult paistis ta silma kindla põhimõttega. Ta oli kindlameelne noor mees. Kõik olid selle poolt, et temast peaks saama meie juht," meenutab Lapmaa. Tema ja ka osa teisi Osula valimisel osalenud bussijuhte töötab endiselt Osula alluvuses.

Vestlusesse tekib paus ja Osula hakkab viisijuppi ümisema. Ta on olnud trompetimängija, ettevõtjana läks aga elu liiga kiireks ja hobist tuli loobuda. Pealegi tõdeb ta, et ka tema kaks poega on peaaegu isata üles kasvanud, sest reisida tuli niivõrd tihti.

Katuseta Riias? Kui naiivne! 1995. aastal kolis Osula äri arendamiseks Riiga, kus teda tabas paar tagasilööki. Tõsine katsumus oli Riia maffia, kes jõuliste ähvardustega peale lendas. Ühel päeval tegid Riia aserbaidžaanlased talle selgeks - kas ta maksab katuse eest või tema bussid enam läbi Läti ei sõida. "Kui nädala jooksul maksma ei hakka, peksame kontori puruks, paneme bussi pommi ja röövime reisijad paljaks," lubasid aserid. Osulale anti otsustamiseks nädal.

Suures hädas otsustas ta nõu küsida Jüri Pihlilt, kes oli tol ajal kaitsepolitsei peadirektor. Pihlile tuleb meelde, et seal olid mingid katusepakkumised. "Ta ütles, et seal on kuritegelikud grupid, kes nende äri segavad," räägib Pihl. Koos arutati läbi võimalikud käitumisvariandid. Niiviisi läkski Osula maffiaisa jutule. Keeldus ise raha andmast ega võtnud vastu ka allmaailma raha.

"Ma olin nii loll, ma ei maksnud kellelegi. Kõik imestasid, kuidas ma sain üldse aasta aega Riias töötada ilma katuseta," räägib Osula.

Hoidus mustast rahast. Tagantjärele ütleb osule, et olukorra päästis ettevõtte puhas raamatupidamine, sest niiviisi ei jäänud allmaailmal ühtegi otsa kätte, mille abil survestada. Pealegi oli Osulal selleks ajaks Saksa partner olemas ja tal ei tekkinud ahvatlust musta raha vastu võtta. Juba siis bussifirmas finantsistina töötanud Malle Raud ütleb, et tema ametivennad tegid vabariigi alguspäevil omaniku surve all topeltraamatupidamist, aga Hugo oli leppimatu kõigi maksupettuste suhtes.

"Ma tavaliselt olen väga lühikese jutuga," ütleb Osula. Aga seigad on nii põnevad, et ta unustab neist rääkides ka ise, et pidi juba pool tundi tagasi teisel kohtumisel olema. Järsku hakkab tal kiire. Nii nagu ta ei soovi poliitikasse minna, ei soovi Osula ka rantjee-elu elada, kuigi tal oli paar aastat tagasi võimalus oma osalus Saksa partnerile maha müüa.

Tegemist on väga võimeka ja nutika ärimehega. Me oleme äris, kus palju sõltub liinilubadest - kui sa oled osav liinilubade hankija, oled ka edukas. Samas pole kommertsvedude turul, kus tegutseb ka tema ettevõte, võimalik konkureerida. Räägime küll siin euroopalikust konkurentsikeskkonnast, aga Eesti-sisesesse kommertsvedude segmenti pole teistel ettevõtjatel võimalik siseneda, sest kõik liiniload on antud päikse loojumiseni neile, kes praegu veavad. Siinkohal ei sooviks ma aga vaadata Hugo Osula otsa, vaid pigem riigihärrade otsa, kuni nad saavad aru, et tegu on konkurentsipiiranguga ja seda tuleb muuta. Osula on osav ärimees, sest suudab vaatamata mädale olukorrale seda situatsiooni säilitada. Inimesena on ta võimekas juht ja ta ettevõtted on edukad. Selles edus pole vaid üks võti - liiniload. See on erinevate väikeste asjade kombinatsioon, milles mängib arvestavat rolli praegune seadus.

Inimesena on Hugo karismaatiline. Tema uudishimu kõigi ja kõige vastu on väga nakkav. Hoolimata oma absoluutsest pühendumisest ühistranspordile on ta ajaloo- ja kultuurihuvi märkimisväärne. Oma vaimustust hea raamatu, hea kontserdi või muu elamuse kohta pole ta ka sugugi kitsi jagama.

Olin poisiohtu, 23aastane, kui ta meie juhiks valiti. Ta ei häbene, ei karda ega pea end uhkeks. Ta ei pea paljuks töötajatega suhelda - tal on alati aega, et neid ära kuulata, ja ta peab töötaja panust meeles.

Autor: Katariina Krjutshkova