Ukse sulgemine - kas pauguga või viisakalt?

Töösuhteid on tihti võrreldud inimsuhetega ja ükski lahkuminek ei ole kerge. Isegi juhul, kui lahkumineku otsus on sinu enda otsus, ees ootab huvitavam karjäär või oma firma loomine. Enne uue töösuhte algust tuleb lõpetada vana töösuhe.

Üsna tihti lükkame töökoha vahetamise mõtet edasi. Sellist otsust ei saagi kergelt teha. Inimlik viga on see, et otsime tööandjas reeglina vaid vigu ning kui oleme otsusega juba liiga kaua venitanud, koguneb negatiivseid mõtteid liiga palju. Üldjuhul minnakse siis lahku riiuga, mis pole aga mõistlik. Arvestades Eesti väiksusega, kus tööandjad tunnevad üksteist, võid nii ära rikkuda oma potentsiaalse töökoha saamise või võimaluse mingil ajahetkel endisesse töökohta naasta.

Enne lahkumisotsusest teadaandmist tasub mõelda, mismoodi sulged ukse. Väärikas lahkumine jätab sinust head mälestused, võimalikud koostöövõimalused ja head suhted. Siiski tuleb arvestada, et juht ei pruugi sama väärikalt käituda. Sellegipoolest õhutan käituma viisakalt. Esiteks märkavad seda töökaaslased ja teiseks on sul endal lahkudes parem tunne.

Tüüpilised vead, mida töösuhte lõpetamisel tehakse:

1. Räägitakse tuttavatele, kui kõrini on praegusest tööandjast. Parem näita lugupidamist ekskolleegide ja firma suhtes - nad võivad tulevikus olla su koostööpartnerid.

2. Pärast töösuhte lõpetamise otsuse teatamist käiakse tööl aega surnuks löömas. Tööta parem pühendunult kuni lõpuni. Parim viis väärikaks jääda on töösuhte lõpuni ausalt töötada.

3. Kliendiandmete, dokumentide, lepingute ja andmebaaside ning muu varastamine on väär. Tulevane tööandja väärtustab seda, mis on sinu peas, mitte teisest firmast varastatut.

4. Suhtumine, et las uus töötaja saab ise hakkama, mina ei pea tema elu kergemaks muutma. Tee töö üleandmine kergeks. Korrasta oma materjalid ja failid nii, et ka võõras inimene vajaliku kergesti üles leiaks.

Viisaka ukse sulgemisega tagad head suhted endiste töökaaslastega, head soovitajad tulevaseks töökohaks, väldid vaenlaste tekkimist, hoiad uksed avatuna nii koostööks kui ka naasmiseks.

Autor: Triin Vaarmets