Investeerimisnõu kui surnud ring, tavainimesele kontrollimatu

Fredy-Edwin Esse, California, Silvia Kruusmaa 05. aprill 2011, 07:00

Poolteist nädalat tagasi kuulsime, kuidas Eesti pangad pakuvad Euroopa Liidu riskantseimat finantsnõu. Ise järele proovides selgus, et kuigi pankade nõu on laias laastus sama, peitub erinevus investeeringute kvaliteedis, mida tavainimene ei suudagi kontrollida.

Probleem näib olevat kahepoolne – ühelt poolt vajab investeerimisnõu kvaliteet parandamist, teiselt poolt pole inimesed alati piisavalt haritud, mõistmaks kuhu ja mis tingimustel raha investeeritakse.

Eksperimendi käigus sai külastatud viit Eesti suurimat investeerimisega tegelevat panka – Swedbank, SEB, Sampo Pank, Nordea ja LHV. Soov oli investeerida 45 000 eurot võimalikult vähese riskiga kuni kolmeks aastaks, eesmärgiga ületada inflatsiooni. Selgus, et pankade investeerimisnõu praktiliselt ei erinenudki, vahe tuli sisse kliendi riskitaluvuse hindamisel ja sobivate toodete pakkumisel, millele mõnel juhul lisandus ka pangatöötaja omapoolne müügitöö. Üllatusena selgus, et Euroopa Liidu direktiiviga määratud küsimustik erines pangati kui öö ja päev.

Näiteks selgitades LHVs enda investeerimissoovi koos tingimustega, öeldi kohe, et sedavõrd väikse riskiga teenuseid neil praktiliselt ei eksisteeri ja neil oleks pakkuda vaid tähtajalise hoiustamise võimalust, mille tootlus aga ei ületa inflatsiooni. Investori analüüsimisest polnud juttugi. Hoopis vastupidine olukord oli aga Swedbankis, kelle küsimustik oli erinevate hüpoteetiliste stsenaariumitega kujutlusvõimet vägagi stimuleeriv ning mis ainsana hindas kliendi psühholoogilist riskitaluvust.

SEBs ja Sampos kestis nõustamine küll kauem, kuid kliendi hindamiseks loodud küsimustik oli Swedbanki omaga võrreldes pealiskaudsem. Nõustajad olid igati abivalmis, kuid nende kahe panga puhul ei pääsenud eraldi seisva finantstoote kaasamüümisest. SEB puhul läks juba alguses jutt pensionikogumise peale ning soovitati alustada kolmandasse sambasse kogumist. Sampo puhul püüti mind värvata privaatpanganduse kliendiks, mille juurde käis tavapärane müügijutt selle eelistest.

Vahetu kontakt Nordeaga jäi üürikeseks, kuna sel päeval polnud panga peakontoris kedagi, kes oleks olnud valmis mind nõustama. Samuti ei paistnud panga küsimustik väga põhjalik olevat, kuid Nordea kommunikatsioonijuhi Jane-Liina Liivi sõnul tegeletakse kliendiga personaalselt ja protseduur on „päris mahukas“. See on aga probleem, millele on varemgi tähelepanu juhitud, kuna kohtumist meenutavat kirjalikku materjali on vähe ning lootma ei saa jääda vaid nõustaja mälule.

Lõppkokkuvõttes ei erinenud pankade antav investeerimisalane nõu üksteisest olulisel määral. Antud tingimustele vastavalt soovitati raha paigutada kas madala riskiga investeerimishoiusesse või mõnda võlakirjafondi. Iseenesest paistab kõik õige, kuid millise riskantse investeerimisnõu eest Euroopa Komisjon siis hoiatas.
Uuringus ei peetud riskantsuse all silmas mitte kehva likviidsust, vaid just investeeringu väärtusega seotud riske. Riskantseks peetud investeeringutest moodustasid lõviosa kinnisvarafondid või investeerimisfondid, mis sisaldasid näiteks aktsiaid ja reitinguta võlakirju. See aga muudab tavapärase inimese jaoks talle pakutava investeeringu riski hindamise ülimalt raskeks, kuna vastasel juhul peaks fondi varad luubiga üle käima ning uurima sadade, kui mitte tuhandete investeeringute seast, millised on kvaliteetsed ja millised rämpsväärtpaberid ja nende alusel hindama konkreetse fondi väärtust. Töö, mille peaks pank inimese eest ära tegema.
Seega oleme taas tagasi alguses – kvaliteet on kehv ja inimesed teavad liiga vähe. Lahendusena ei näegi muud varianti, kui et pangad peavad enda teenusekvaliteeti parandama ning inimesed peavad enne pangakontorisse sissejalutamist tegema piisavalt eeltööd. Panga tagantjärele kirumine on vaid enda meelelahutamine.

Tasub teada:
03. aprillil jõustus Investeerimisfondide seaduse ja sellega seonduvate seaduste muutmise seadus, milles seisab:
Kui hoiustamistehingu kohta sõlmitud leping sisaldab investeerimisriski, on krediidiasutus kohustatud enne lepingu sõlmimist esitama kliendile teabe:
1) hoiusega seotud kõikide tasude kohta, sealhulgas riskipreemiate ja nende arvutamise metoodika kohta;
2) hoiuse summalt makstava intressimäära ja saadava tulu, sealhulgas intressi arvutamise metoodika ja intressi väljamaksmise korra kohta;
3) lepingu tähtaja ja selle pikendamise kohta;
4) lepingu ennetähtaegse ülesütlemise võimaluste kohta, sealhulgas sellega seotud tasude kohta.

Seni rakendus teenuse sobivuse hindamise kohustus vaid investeerimisteenustele, nüüd rakendatakse sobivuse hindamise kohustus ka sellistele kombineeritud teenustele, kus kindlustus-, panga- ja väärtpaberiteenused on olulisel määral läbi põimunud.

Andre Nõmm, Finantsinspektsiooni finantsteenuste järelevalve divisjoni juht:
”Investeerimisnõustamise küsimustikud ei ole Euroopa Liidus direktiiviga standardiseeritud. Reguleeritud on see, et investeerimisnõustaja peab sobiva teenuse osutamiseks saama enne kliendist ülevaate kolmest aspektist lähtuvalt. Esiteks kliendi teadmised ja oskused konkreetse teenusega seonduvalt, teiseks kliendi finantsvõimekus ja kolmandaks kliendi investeerimiseesmärgid. Iga finantsasutus otsustab ise, milliste küsimuste abil ta kõige paremini vastusteni jõuab. Investeerimisnõustamise korral on pangal kliendi ees hoolsus-ja lojaalsuskohustus, ebakohase nõuande korral võtab pank endale riski, et klient võib pöörduda kohtusse.”

Äripäev https://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
07. April 2011, 09:02
Otsi:

Ava täpsem otsing