Vitamiine täis e-teenused väärivad kasutamist

Elu paradoksid takistavad meil tihtipeale parimaid lahendusi kasutusele võtmast. Vahel juhtub, et valime soodsa asemel särava või otsustame toote kasuks, mille turunduseelarve on tootearendusest liiga suure tüki endale ampsanud või osutub juurutatav IT-lahendus kallimaks, kui algselt planeeritud.

See on viimasel ajal pannud mind mõtlema e-teenustele. Need on mugavad ja säästlikud, kuid ikkagi peetakse ettevõtete ja organisatsioonide investeerimisbarjääri nende kasutuselevõtmisel kuidagi kõrgeks. Miks küll? Kas arvatakse, et nad on toidupoes müüdava kraamiga analoogsed, st mis soodus, see e-aineid täis ja kahjulik?

Mingi põhjus peab kasulikest lahendustest möödavaatamisel olema. Tegelikkus on ju ilus. Loeme igal nädalal positiivseid uudiseid, kus Eesti start-up'id on maailmas üha konkurentsivõimelisemad ning kuidas uued e-, m-, i- jt IT-teenused võivad muuta meie maailma ja arusaama äritegevusest või lihtsalt elamisest.

Mind on aga jäänud kummitama meie ettevõtete ja organisatsioonide vähene võimekus rakendada erinevaid killer app'e jt pööraselt häid/hulle IT-ideid igapäeva äritegevuses. Vastuolu muudab eriti suureks see, et väljaspool tööd on uued tooted ja teenused alati üks osa uuendusmeelsusest ning siis kasutame kõikvõimalikke IT-vidinaid ja e-lahendusi kohe ja tingimusteta, unustades mõnikord ka turvalisusele ja usaldusväärsusele piisavalt tähelepanu pöörata.

Eesti ärimaailmas loodud e-lahendustesse suhtutakse aga kõhklevalt. Kas tasuvus tuleb tundidega? Kas sisu on ülemaailmselt epohhiloov? Kas mugavus on ikka selline, et ajaks isegi Pärsia šahhi kadedusest roheliseks ja kas laiendatavus arvestab võimalike tulnukate saabumisega järgmisele koosolekule?

Kuidas seda kõike küll lubada ja teostada? Head tarkvarapõhised lahendused maksavad kümneid kui mitte sadu tuhandeid eurosid. Kes selle kinni peaks maksma, kui klientide ainus soov on saada uusi lahendusi odavalt, kiiresti ning valutult kasutusele võttes?

Pean möönma, et uute lahenduste kasutusele võtmine tähendab protsesside muudatusi. Samuti võib sellega kaasneda töökorralduse muutmine, mis võib tähendada töökohtade vähendamist, tõsist ümberõpet, vanade harjumuste kaotamist, otsustamise ja tegevuste läbipaistvuse suurendamist. Igal organisatsiooni tasandil võib töötajatel tekkida hirm, kuid tänane kõhedus on tihtipeale homne harjumus ja ülehomne iseenesestmõistetavus.

Uudsete lahenduste eest tulebki maksta. Nagu tuleb maksta ka uuema auto või tehnikavidina eest. Meil tuleb rohkem väärtustada erinevaid saavutusi - eelistatult kodumaiseid - ja võtta neid julgelt kasutusesse, nii nagu sakslased või ameeriklased on toetanud oma autotööstust või mõned teised riigid muid tööstusharusid.

Eesti avalikus sektoris on seda taibatud ja just seal ollakse jätkuvalt eestvedajad uute lahenduste kasutuselevõtmisel. Näitena võib siinkohal mainida e-arveldusele üleminekut ja tugiteenuste tsentraliseerimist. Kompromissitu tegutsemine kuluefektiivsuse ja jätkusuutlikkuse tagamisel toob kindlasti edu.

Kaotab see, kes ajaga kaasas ei käi. Kasu uudsete lahenduste kasutusele võtmisest on aga pikemas perspektiivis sama selge nagu hoiatus "vana kooli" ärimudelitele - kui ei muutu, siis tuleb keegi teine ja muudab sinu eest! Kaotajaks jääb ikka see, kes ajaga kaasas ei käi.

Seda lugu ajendas mind kirjutama seesama mõttekäik - soovime küll uusi ja paremaid lahendusi, kuid samas nende eest tasumisel oleme pigem mõtlikud ja nina kirtsutavad.

Aga kui me paneks raha kohe liikuma ning uusi ja häid (samas ehk ka soodsamaid) lahendusi juurde tekkima hakkab, oleks see päästikuks uute teenuste ekspordil ja Eesti kui vahva kasulike lahenduste pakkuja tuntumaks saamisel mujal maailmas.

Ükskord tekib kindlasti usk, et kodumaine e-teenuste maailm on vitamiine täis ning igati väärt kasutuselevõtmist.