Muinasjutud kinolinal

Lapsena olin suur muinasjuttude huviline, eriti kui neid luges ette vanaisa, kes seda väga ilmekalt ja elavalt teha oskas. Fantaasia sai lennata, kui otsisin kõiksugustele muinasjutuveidrustele "ratsionaalseid" põhjendusi.

Näiteks tekitas küsimusi, kuidas on võimalik, et kilplaste seas ühtegi tarka ei ole; kuidas suudab Okasroosike sada aastat magada, nii et ta lamatisi ei saa, vanemaks ei jää ega rohkem kui saja-aastasena noort printsi ära ei ehmata; kuidas Punamütsike hundist aru saab ja vastupidi, kui nad erinevaid keeli räägivad, jne. Mõttemänge jagub rohkesti.

Igatahes tundub, et see muinasjutupisik on minus aga tänaseni püsinud, sest õhin põnevate lõppude, hea ja paha võitluse, elajate ja kaunitaride, näiliselt väljapääsmatute olukordade ja peidetud moraali suhtes on mul siiani. Kui neid lugusid just raamatust lugema ei satu, siis saab neile kino või teatri vahendusel kaasa elada. Nii on ka sellel nädalal.

Muinasjutuhuvilistele pakutakse tänasest rohkesti närvikõdi. Õudsete lugude fännidele näidatakse Haapsalu õudusfilmide festivali raames tervelt 17 külmavärinaid tekitavat muinasjuttu. Kel tahtmist ise osake õudusest olla, seda oodatakse täna toimuvale zombie-paraadile.

Natukene leebemate lugude austajate rõõmuks on taas rambivalguses Punamütsike. Kes veel ei tea, mis Punamütsikese nimi on, milline on tema perekond või kus ja kuidas ta elab, siis nüüd on see info avalik. Hollywood toob päevavalgele Punamütsikese peidus poole.